Qari
Murottal Audio
اِقْتَرَبَ لِلنَّاسِ حِسَابُهُمْ وَهُمْ فِيْ غَفْلَةٍ مُّعْرِضُوْنَ ۚ
iqtaraba lin-nāsi ḥisābuhum wa hum fī gaflatim mu‘riḍūn(a).
Inimesed on oma tegude kalkuleerimisele lähemale jõudnud, samal ajal kui nad on (sellest maailmast) hooletusse jätmise seisundis, pöörates ära (teisest elust).
مَا يَأْتِيْهِمْ مِّنْ ذِكْرٍ مِّنْ رَّبِّهِمْ مُّحْدَثٍ اِلَّا اسْتَمَعُوْهُ وَهُمْ يَلْعَبُوْنَ ۙ
mā ya'tīhim min żikrim mir rabbihim muḥdaṡin illastama‘ūhu wa hum yal‘abūn(a).
Iga kord, kui Jumal neile uue salmi ilmutab, kuulavad nad seda mängides.
لَاهِيَةً قُلُوْبُهُمْۗ وَاَسَرُّوا النَّجْوَىۖ الَّذِيْنَ ظَلَمُوْاۖ هَلْ هٰذَآ اِلَّا بَشَرٌ مِّثْلُكُمْۚ اَفَتَأْتُوْنَ السِّحْرَ وَاَنْتُمْ تُبْصِرُوْنَ
lāhiyatan qulūbuhum, wa asarrun-najwal-lażīna ẓalamū, hal hāżā illā basyarum miṡlukum, afa ta'tūnas-siḥra wa antum tubṣirūn(a).
Nende südamed on hoolimatuse seisundis. Ja kurjategijad varjavad oma vestlust: „See (Muhammed) on ainult inimene nagu sina. Kas sa võtsid maagia vastu, kui sa seda pealt nägid?“
قٰلَ رَبِّيْ يَعْلَمُ الْقَوْلَ فِى السَّمَاۤءِ وَالْاَرْضِۖ وَهُوَ السَّمِيْعُ الْعَلِيْمُ
qāla rabbī ya‘lamul-qaula fis-samā'i wal-arḍ(i), wa huwas-samī‘ul-‘alīm(u).
Ta (Muhammed) ütles: "Mu Issand teab (kõiki) sõnu taevas ja maa peal ning Ta on Kõikkuulev, Kõikteadev!"
بَلْ قَالُوْٓا اَضْغَاثُ اَحْلَامٍۢ بَلِ افْتَرٰىهُ بَلْ هُوَ شَاعِرٌۚ فَلْيَأْتِنَا بِاٰيَةٍ كَمَآ اُرْسِلَ الْاَوَّلُوْنَ
bal qālū aḍgāṡu aḥlāmim baliftarāhu bal huwa syā‘ir(un), falya'tinā bi'āyatin kamā ursilal-awwalūn(a).
Nad ütlesid isegi: „(Koraan on segaste unenägude vili või tema (Muhamedi) väljamõeldiste tulemus või isegi kui ta on lihtsalt luuletaja, las ta toob meile märgi (tõendi), nagu varem saadetud apostlid.“
مَآ اٰمَنَتْ قَبْلَهُمْ مِّنْ قَرْيَةٍ اَهْلَكْنٰهَاۚ اَفَهُمْ يُؤْمِنُوْنَ
mā āmanat qablahum min qaryatin ahlaknāhā, afahum yu'minūn(a).
Maa elanikud, kes elasid enne neid ja mille Me hävitasime, ei uskunud (kuigi Me saatsime tõendid). Kas nad usuvad?
وَمَآ اَرْسَلْنَا قَبْلَكَ اِلَّا رِجَالًا نُّوْحِيْٓ اِلَيْهِمْ فَسْـَٔلُوْٓا اَهْلَ الذِّكْرِ اِنْ كُنْتُمْ لَا تَعْلَمُوْنَ
wa mā arsalnā qablaka illā rijālan nūḥī ilaihim fas'alū ahlaż-żikri in kuntum lā ta‘lamūn(a).
Ja Me ei saatnud (apostleid) enne sind (Muhammedi), vaid mõned mehed, kellele Me andsime ilmutusi, seega küsi kelleltki, kes teab, kui sa ei tea.
وَمَا جَعَلْنٰهُمْ جَسَدًا لَّا يَأْكُلُوْنَ الطَّعَامَ وَمَا كَانُوْا خٰلِدِيْنَ
wa mā ja‘alnāhum jasadal lā ya'kulūnaṭ-ṭa‘āma wa mā kānū khālidīn(a).
Ja Me ei loonud neid (sõnumitoojaid) kehaks, mis ei söö toitu, ja nad ei (ka) ela igavesti.
ثُمَّ صَدَقْنٰهُمُ الْوَعْدَ فَاَنْجَيْنٰهُمْ وَمَنْ نَّشَاۤءُ وَاَهْلَكْنَا الْمُسْرِفِيْنَ
Ṡumma ṣadaqnāhumul-wa‘da fa anjaināhum wa man nasyā'u wa ahlaknal-musrifīn(a).
Seejärel täitsime Me neile antud lubaduse. Me päästsime nemad ja need, keda Me tahtsime, ning hävitasime need, kes üle astusid.
لَقَدْ اَنْزَلْنَآ اِلَيْكُمْ كِتٰبًا فِيْهِ ذِكْرُكُمْۗ اَفَلَا تَعْقِلُوْنَ ࣖ
laqad anzalnā ilaikum kitāban fīhi żikrukum, afalā ta‘qilūn(a).
Tõesti, Me oleme teile alla saatnud Raamatu (Koraani), milles on teile hoiatus. Kas te siis ei saa aru?
وَكَمْ قَصَمْنَا مِنْ قَرْيَةٍ كَانَتْ ظَالِمَةً وَّاَنْشَأْنَا بَعْدَهَا قَوْمًا اٰخَرِيْنَ
wa kam qaṣamnā min qaryatin kānat ẓālimataw wa ansya'nā ba‘dahā qauman ākharīn(a).
Ja kui palju ebaõiglaste riikide (elanikke) oleme Me hävitanud ja loonud nende järel (nende asemele) uue põlvkonna?
فَلَمَّآ اَحَسُّوْا بَأْسَنَآ اِذَا هُمْ مِّنْهَا يَرْكُضُوْنَ ۗ
falammā aḥassū ba'sanā iżā hum minhā yarkuḍūn(a).
Ja kui nad tundsid Meie karistust, põgenesid nad selle eest.
لَا تَرْكُضُوْا وَارْجِعُوْٓا اِلٰى مَآ اُتْرِفْتُمْ فِيْهِ وَمَسٰكِنِكُمْ لَعَلَّكُمْ تُسْـَٔلُوْنَ
lā tarkuḍū warji‘ū ilā mā utriftum fīhi wa masākinikum la‘allakum tus'alūn(a).
Ära jookse rutakalt; pöördu tagasi oma elu rõõmude ja (heade) eluasemete juurde, et sinult küsitaks.
قَالُوْا يٰوَيْلَنَآ اِنَّا كُنَّا ظٰلِمِيْنَ
qālū yā wailanā innā kunnā ẓālimīn(a).
Nad ütlesid: „Kui õnnetud me oleme! Tõepoolest, meie oleme patustajad.“
فَمَا زَالَتْ تِّلْكَ دَعْوٰىهُمْ حَتّٰى جَعَلْنٰهُمْ حَصِيْدًا خٰمِدِيْنَ
famā zālat tilka da‘wāhum ḥattā ja‘alnāhum ḥaṣīdan khāmidīn(a).
Ja nende kaebused jätkusid, kuni Me tegime nad lõigatu saagi sarnaseks, mis ei saa enam ellu jääda.
وَمَا خَلَقْنَا السَّمَاۤءَ وَالْاَرْضَ وَمَا بَيْنَهُمَا لٰعِبِيْنَ
wa mā khalaqnas-samā'a wal-arḍa wa mā bainahumā lā‘ibīn(a).
Ja Me ei loonud taevasid ja maad ning kõike, mis nende vahel on, mänguliselt.
لَوْ اَرَدْنَآ اَنْ نَّتَّخِذَ لَهْوًا لَّاتَّخَذْنٰهُ مِنْ لَّدُنَّآ ۖاِنْ كُنَّا فٰعِلِيْنَ
lau aradnā an nattakhiża lahwal lattakhażnāhum mil ladunnā, in kunnā fā‘ilīn(a).
Kui Me oleksime kavatsenud luua mängu (naistest ja lastest), oleksime selle loonud Iseendast, kui Me oleksime seda tõesti kavatsenud teha.
بَلْ نَقْذِفُ بِالْحَقِّ عَلَى الْبَاطِلِ فَيَدْمَغُهٗ فَاِذَا هُوَ زَاهِقٌۗ وَلَكُمُ الْوَيْلُ مِمَّا تَصِفُوْنَ
bal naqżifu bil-ḥaqqi ‘alal-bāṭili fa yadmaguhū fa iżā huwa zāhiq(un), wa lakumul-wailu mimmā taṣifūn(a).
Tõesti, Me viskasime õige (tõe) vale (mittetõe) sekka ja seejärel hävitas õige selle, seejärel kadus see (vale) otsekohe. Ja häda teile, et te omistate (Allahile) omadusi, mis pole Tema väärilised.
وَلَهٗ مَنْ فِى السَّمٰوٰتِ وَالْاَرْضِۗ وَمَنْ عِنْدَهٗ لَا يَسْتَكْبِرُوْنَ عَنْ عِبَادَتِهٖ وَلَا يَسْتَحْسِرُوْنَ ۚ
wa lahū man fis-samāwāti wal-arḍ(i), wa man ‘indahū lā yastakbirūna ‘an ‘ibādatihī wa lā yastaḥsirūn(a).
Ja Temale kuuluvad need, kes on taevastes ja maa peal. Ja (inglid), kes on Tema kõrval, ei oma ülbust Teda kummardada ega (samuti) tunne väsimust.
يُسَبِّحُوْنَ الَّيْلَ وَالنَّهَارَ لَا يَفْتُرُوْنَ
yusabbiḥūnal-laila wan-nahāra wa lā yafturūn(a).
Nad (inglid) ülistavad lakkamatult ööd ja päevad.
اَمِ اتَّخَذُوْٓا اٰلِهَةً مِّنَ الْاَرْضِ هُمْ يُنْشِرُوْنَ
amittakhażū ālihatam minal-arḍi hum yunsyirūn(a).
Kas nad võtsid maalt jumalad, kes võiksid (surnuid) üles äratada?
لَوْ كَانَ فِيْهِمَآ اٰلِهَةٌ اِلَّا اللّٰهُ لَفَسَدَتَاۚ فَسُبْحٰنَ اللّٰهِ رَبِّ الْعَرْشِ عَمَّا يَصِفُوْنَ
lau kāna fīhimā ālihatun illallāhu lafasadatā, fa subḥānallāhi rabbil-‘arsyi ‘ammā yaṣifūn(a).
Kui mõlemas (nii taevas kui ka maa peal) oleks peale Allahi teisi jumalaid, oleksid mõlemad hukkunud. Au olgu Allahile, kellele kuulub Troon, vastavalt sellele, mida nad omistavad.
لَا يُسْـَٔلُ عَمَّا يَفْعَلُ وَهُمْ يُسْـَٔلُوْنَ
lā yus'alu ‘ammā yaf‘alu wa hum yus'alūn(a).
Temalt (Allahilt) ei küsita, mida ta teeb, aga nemad on need, kellelt küsitakse.
اَمِ اتَّخَذُوْا مِنْ دُوْنِهٖٓ اٰلِهَةً ۗقُلْ هَاتُوْا بُرْهَانَكُمْۚ هٰذَا ذِكْرُ مَنْ مَّعِيَ وَذِكْرُ مَنْ قَبْلِيْۗ بَلْ اَكْثَرُهُمْ لَا يَعْلَمُوْنَۙ الْحَقَّ فَهُمْ مُّعْرِضُوْنَ
amittakhażū min dūnihī ālihah(tan), qul hātū burhānakum, hāżā żikru mam ma‘iya wa żikru man qablī, bal akṡaruhum lā ya‘lamūnal-ḥaqqa fahum mu‘riḍūn(a).
Või peavad nad Tema asemel teisi jumalaid? Ütle (Muhammed): „Eelnege oma põhjendused! See (Koraan) on hoiatus neile, kes on minuga, ja hoiatus neile, kes on enne mind.“ Aga enamik neist ei tea õigust (tõde), seepärast nad pöörduvad ära.
وَمَآ اَرْسَلْنَا مِنْ قَبْلِكَ مِنْ رَّسُوْلٍ اِلَّا نُوْحِيْٓ اِلَيْهِ اَنَّهٗ لَآ اِلٰهَ اِلَّآ اَنَا۠ فَاعْبُدُوْنِ
wa mā arsalnā min qablika mir rasūlin illā nūḥī ilaihi annahū lā ilāha illā ana fa‘budūn(i).
Ja Me ei saatnud enne sind (Muhammedi) ühtegi sõnumitoojat, vaid Me ilmutasime talle, et pole teist jumalat (kummardamist väärivat) peale Minu, seega teenige Mind.
وَقَالُوا اتَّخَذَ الرَّحْمٰنُ وَلَدًا سُبْحٰنَهٗ ۗبَلْ عِبَادٌ مُّكْرَمُوْنَ ۙ
wa qāluttakhażar-raḥmānu waladan subḥānah(ū), bal ‘ibādum mukramūn(a).
Ja nad ütlesid: „Kõige Halastavam Jumal on teinud (inglist) poja.“ Au olgu Temale. Tegelikult on nad (inglid) austatud teenrid,
لَا يَسْبِقُوْنَهٗ بِالْقَوْلِ وَهُمْ بِاَمْرِهٖ يَعْمَلُوْنَ
lā yasbiqūnahū bil-qauli wa hum bi'amrihī ya‘malūn(a).
nad ei räägi Tema ees ja täidavad Tema käske.
يَعْلَمُ مَا بَيْنَ اَيْدِيْهِمْ وَمَا خَلْفَهُمْ وَلَا يَشْفَعُوْنَۙ اِلَّا لِمَنِ ارْتَضٰى وَهُمْ مِّنْ خَشْيَتِهٖ مُشْفِقُوْنَ
ya‘lamū mā baina aidīhim wa mā khalfahum wa lā yasyfa‘ūna illā limanirtaḍā wa hum min khasy-yatihī musyfiqūn(a).
Tema (Allah) teab kõike, mis on nende (inglite) ees ja taga, ja nad ei sekku peale nende, keda (Allah) soovib, ja nad on alati ettevaatlikud, sest nad kardavad Teda.
۞ وَمَنْ يَّقُلْ مِنْهُمْ اِنِّيْٓ اِلٰهٌ مِّنْ دُوْنِهٖ فَذٰلِكَ نَجْزِيْهِ جَهَنَّمَۗ كَذٰلِكَ نَجْزِى الظّٰلِمِيْنَ ࣖ
wa may yaqul minhum innī ilāhun min dūnihī fa żālika najzīhi jahannam(a), każālika najziẓ-ẓālimīn(a).
Ja kes iganes nende seast ütleb: „Tõesti, Mina olen jumal peale Allahi!“ siis Me karistame seda põrguga. Nii karistame Me patustajaid.
اَوَلَمْ يَرَ الَّذِيْنَ كَفَرُوْٓا اَنَّ السَّمٰوٰتِ وَالْاَرْضَ كَانَتَا رَتْقًا فَفَتَقْنٰهُمَاۗ وَجَعَلْنَا مِنَ الْمَاۤءِ كُلَّ شَيْءٍ حَيٍّۗ اَفَلَا يُؤْمِنُوْنَ
awalam yaral-lażīna kafarū annas-samāwāti wal-arḍa kānatā ratqan fa fataqnāhumā, wa ja‘alnā minal-mā'i kulla syai'in ḥayy(in), afalā yu'minūn(a).
Ja kas uskmatud ei tea, et taevad ja maa olid ühest tükist, seejärel Me lahutasime need ja tegime kõik elusolendid veest; kas nad siis ei usuks?
وَجَعَلْنَا فِى الْاَرْضِ رَوَاسِيَ اَنْ تَمِيْدَ بِهِمْۖ وَجَعَلْنَا فِيْهَا فِجَاجًا سُبُلًا لَّعَلَّهُمْ يَهْتَدُوْنَ
wa ja‘alnā fil-arḍi rawāsiya an tamīda bihim, wa ja‘anā fīhā fijājan subulal la‘allahum yahtadūn(a).
Ja Me oleme asetanud maa peale kindlad mäed, et see koos nendega ei väriseks, ja Me oleme sinna rajanud laiad teed, et neid juhatada.
وَجَعَلْنَا السَّمَاۤءَ سَقْفًا مَّحْفُوْظًاۚ وَهُمْ عَنْ اٰيٰتِهَا مُعْرِضُوْنَ
wa ja‘alnas-samā'a saqfam maḥfūẓā(n), wa hum ‘an āyātihā mu‘riḍūn(a).
Ja Me tegime taeva kaitstud katuseks, aga nad pöördusid ikkagi ära (Allahi suuruse) märkidest (päike, kuu, tuul, pilved jne).
وَهُوَ الَّذِيْ خَلَقَ الَّيْلَ وَالنَّهَارَ وَالشَّمْسَ وَالْقَمَرَۗ كُلٌّ فِيْ فَلَكٍ يَّسْبَحُوْنَ
wa huwal-lażī khalaqal-laila wan-nahāra wasy-syamsa wal-qamar(a), kullun fī falakiy yasbaḥūn(a).
Ja Tema on see, kes lõi öö ja päeva, päikese ja kuu, igaüks tiirlemas oma orbiidil.
وَمَا جَعَلْنَا لِبَشَرٍ مِّنْ قَبْلِكَ الْخُلْدَۗ اَفَا۟ىِٕنْ مِّتَّ فَهُمُ الْخٰلِدُوْنَ
wa mā ja‘alnā libasyarim min qablikal-khuld(a), afa'im mitta fahumul-khālidūn(a).
Ja Me ei loonud igavest elu ühelegi inimesele enne sind (Muhammedi); seega, kui sina sured, kas nemad siis jäävad ellu?
كُلُّ نَفْسٍ ذَاۤىِٕقَةُ الْمَوْتِۗ وَنَبْلُوْكُمْ بِالشَّرِّ وَالْخَيْرِ فِتْنَةً ۗوَاِلَيْنَا تُرْجَعُوْنَ
kullu nafsin żā'iqatul-maut(i), wa nablūkum bisy-syarri wal-khairi fitnah(tan), wa ilainā turja‘ūn(a).
Iga elav hing maitseb surma. Me paneme teid proovile nii halva kui ka heaga ja te saate tagasi vaid Meie juurde.
وَاِذَا رَاٰكَ الَّذِيْنَ كَفَرُوْٓا اِنْ يَّتَّخِذُوْنَكَ اِلَّا هُزُوًاۗ اَهٰذَا الَّذِيْ يَذْكُرُ اٰلِهَتَكُمْۚ وَهُمْ بِذِكْرِ الرَّحْمٰنِ هُمْ كٰفِرُوْنَ
wa iżā ra'ākal-lażīna kafarū iy yattakhiżūnaka illā huzuwā(n), ahāżal-lażī yażkuru ālihatakum, wa hum biżikrir-raḥmāni hum kāfirūn(a).
Ja kui uskmatud sind (Muhammedi) näevad, kohtlevad nad sind vaid naeruvääristamise objektina. (Nad ütlesid:) „Kas see on see, kes teie jumalaid hukka mõistis?“ Isegi kui nad on inimesed, kes eitavad Allahi, Kõige Halastaja meelespidamist.
خُلِقَ الْاِنْسَانُ مِنْ عَجَلٍۗ سَاُورِيْكُمْ اٰيٰتِيْ فَلَا تَسْتَعْجِلُوْنِ
khuliqal-insānu min ‘ajal(in), sa'urīkum āyātī falā tasta‘jilūn(i).
Inimesed loodi kiiruga. Hiljem näitan ma teile oma märke (väge). Seega ärge paluge mul seda kiirendada.
وَيَقُوْلُوْنَ مَتٰى هٰذَا الْوَعْدُ اِنْ كُنْتُمْ صٰدِقِيْنَ
wa yaqūlūna matā hāżal-wa‘du in kuntum ṣādiqīn(a).
Ja nad küsivad: „Millal see lubadus saabub, kui te olete tõemeelsed?“
لَوْ يَعْلَمُ الَّذِيْنَ كَفَرُوْا حِيْنَ لَا يَكُفُّوْنَ عَنْ وُّجُوْهِهِمُ النَّارَ وَلَا عَنْ ظُهُوْرِهِمْ وَلَا هُمْ يُنْصَرُوْنَ
lau ya‘lamul-lażīna kafarū ḥīna lā yakuffūna ‘aw wujūhihimun nāra wa lā ‘an ẓuhūrihim wa lā hum yunṣarūn(a).
Kui uskmatud teadsidki, et kui nad ei suuda põrgu tuld oma nägudelt ja seljalt eemale peletada, siis nad abi ei saanud (loomulikult ei palunud nad selle kiirendamist).
بَلْ تَأْتِيْهِمْ بَغْتَةً فَتَبْهَتُهُمْ فَلَا يَسْتَطِيْعُوْنَ رَدَّهَا وَلَا هُمْ يُنْظَرُوْنَ
bal ta'tīhim bagtatan fa tabhatuhum falā yastaṭī‘ūna raddahā wa lā hum yunẓarūn(a).
Tegelikult saabub (Kohtupäev) see neile ootamatult, seejärel satuvad nad paanikasse; seejärel ei suuda nad sellest keelduda ja neile ei anta (samuti) viivitust (aega).
وَلَقَدِ اسْتُهْزِئَ بِرُسُلٍ مِّنْ قَبْلِكَ فَحَاقَ بِالَّذِيْنَ سَخِرُوْا مِنْهُمْ مَّا كَانُوْا بِهٖ يَسْتَهْزِءُوْنَ ࣖ
wa laqadistuhzi'a birusulim min qablika fa ḥāqa bil-lażīna sakhirū minhum mā kānū bihī yastahzi'ūn(a).
Ja tõepoolest, ka enne sind (Muhammedi) olnud sõnumitoojaid pilgati, seega (piinamine) langes nende peale, kes pilkasid seda, mida (sõnumitoojad) nemad alati pilkasid.
قُلْ مَنْ يَّكْلَؤُكُمْ بِالَّيْلِ وَالنَّهَارِ مِنَ الرَّحْمٰنِۗ بَلْ هُمْ عَنْ ذِكْرِ رَبِّهِمْ مُّعْرِضُوْنَ
qul may yakla'ukum bil-laili wan-nahāri minar-raḥmān(i), bal hum ‘an żikrihim mu‘riḍūn(a).
Ütle: „Kes kaitseb teid öösel ja päeval Allahi, Kõige Halastaja (piinade) eest?“ Aga nad on vastumeelsed oma Isanda meelespidamisel.
اَمْ لَهُمْ اٰلِهَةٌ تَمْنَعُهُمْ مِّنْ دُوْنِنَاۗ لَا يَسْتَطِيْعُوْنَ نَصْرَ اَنْفُسِهِمْ وَلَا هُمْ مِّنَّا يُصْحَبُوْنَ
am lahum ālihatun tamna‘uhum min dūninā, lā yastaṭī‘ūna naṣra anfusihim wa lā hum minnā yuṣḥabūn(a).
Või on neil jumalad, kes saavad neid Meie eest kaitsta? Nende jumalad ei suuda iseennast aidata ega ole nad kaitstud Meie karistuse eest.
بَلْ مَتَّعْنَا هٰٓؤُلَاۤءِ وَاٰبَاۤءَهُمْ حَتّٰى طَالَ عَلَيْهِمُ الْعُمُرُۗ اَفَلَا يَرَوْنَ اَنَّا نَأْتِى الْاَرْضَ نَنْقُصُهَا مِنْ اَطْرَافِهَاۗ اَفَهُمُ الْغٰلِبُوْنَ
bal matta‘nā hā'ulā'i wa ābā'ahum ḥattā ṭāla ‘alaihimul-‘umur(u), afalā yarauna annā na'til-arḍa nanquṣuhā min aṭrāfihā, afahumul-gālibūn(a).
Tõesti, Me andsime neile ja nende esivanematele naudingu (selles maailmas) kuni nende pika elueani. Kas nad ei näe, et Me tuleme maale (uskmatute võimu all) ja vähendame selle ulatust otstest? Kas nemad on võitjad?
قُلْ اِنَّمَآ اُنْذِرُكُمْ بِالْوَحْيِۖ وَلَا يَسْمَعُ الصُّمُّ الدُّعَاۤءَ اِذَا مَا يُنْذَرُوْنَ
qul innamā unżirukum bil-waḥy(i), wa lā yasma‘uṣ-ṣummud-du‘ā'a iżā mā yunżarūn(a).
Ütle (Muhammed): „Tõesti, ma annan teile vaid hoiatuse vastavalt ilmutusele.“ Aga kurdid ei kuule kutset, kui neid hoiatatakse.
وَلَىِٕنْ مَّسَّتْهُمْ نَفْحَةٌ مِّنْ عَذَابِ رَبِّكَ لَيَقُوْلُنَّ يٰوَيْلَنَآ اِنَّا كُنَّا ظٰلِمِيْنَ
wa la'im massathum nafḥatum min ‘ażābi rabbika layaqūlunna yā wailanā innā kunnā ẓālimīn(a).
Ja kui teie Isandalt langeb neile vähimgi karistus, ütlevad nad kindlasti: „Häda meile! Tõesti, me oleme nende seas, kes alati eksivad.“
وَنَضَعُ الْمَوَازِيْنَ الْقِسْطَ لِيَوْمِ الْقِيٰمَةِ فَلَا تُظْلَمُ نَفْسٌ شَيْـًٔاۗ وَاِنْ كَانَ مِثْقَالَ حَبَّةٍ مِّنْ خَرْدَلٍ اَتَيْنَا بِهَاۗ وَكَفٰى بِنَا حٰسِبِيْنَ
wa naḍa‘ul-mawāzīnal-qisṭa liyaumil-qiyāmati falā tuẓlamu nafsun syai'ā(n), wa in kāna miṡqāla ḥabbatim min khardalin atainā bihā, wa kafā binā ḥāsibīn(a).
Ja Ülestõusmispäeval seame paika õigluse kaalud, nii et ühelegi hingele ei tehta vähimatki ülekohut; isegi kui see on sinepiseemne kaal, toome selle (tasu) Me. Ja Me oleme piisavad, et arvestada.
وَلَقَدْ اٰتَيْنَا مُوْسٰى وَهٰرُوْنَ الْفُرْقَانَ وَضِيَاۤءً وَّذِكْرًا لِّلْمُتَّقِيْنَ ۙ
wa laqad ātainā mūsā wa hārūnal-furqāna wa ḍiyā'aw wa żikral lil-muttaqīn(a).
Ja tõepoolest, Me oleme andnud Moosesele ja Harunile Furqani (Toora raamatu) ning valgustatuse ja õpetuse vagadele.
الَّذِيْنَ يَخْشَوْنَ رَبَّهُمْ بِالْغَيْبِ وَهُمْ مِّنَ السَّاعَةِ مُشْفِقُوْنَ
allażīna yakhsyauna rabbahum bil-gaibi wa hum minas-sā‘ati musyfiqūn(a).
(Nimelt) need, kes kardavad oma Issanda (karistust), kuigi nad Teda ei näe ja kardavad Ülestõusmispäeva (tulekut).
وَهٰذَا ذِكْرٌ مُّبٰرَكٌ اَنْزَلْنٰهُۗ اَفَاَنْتُمْ لَهٗ مُنْكِرُوْنَ ࣖ
wa hāżā żikrum mubārakun anzalnāh(u), afa antum lahū munkirūn(a).
Ja see (Koraan) on hoiatus, mis sisaldab õnnistusi, mille Me oleme alla saatnud. Kas te siis eitate seda?
۞ وَلَقَدْ اٰتَيْنَآ اِبْرٰهِيْمَ رُشْدَهٗ مِنْ قَبْلُ وَكُنَّا بِهٖ عٰلِمِيْنَ
wa laqad ātainā ibrāhīma rusydahū min qablu wa kunnā bihī ‘ālimīn(a).
Ja tõepoolest, enne teda (Moosest ja Haruni) andsime Me Aabrahamile juhatust ja Me tundsime teda juba.
اِذْ قَالَ لِاَبِيْهِ وَقَوْمِهٖ مَا هٰذِهِ التَّمَاثِيْلُ الَّتِيْٓ اَنْتُمْ لَهَا عٰكِفُوْنَ
iż qāla li'abīhi wa qaumihī mā hāżihit-tamāṡīlul-latī antum lahā ‘ākifūn(a).
(Pea meeles), kui ta (Ibrahim) ütles oma isale ja oma rahvale: „Mis kuju see on, mida te usinalt kummardate?“
قَالُوْا وَجَدْنَآ اٰبَاۤءَنَا لَهَا عٰبِدِيْنَ
qālū wajadnā ābā'anā lahā ‘ābidīn(a).
Nad vastasid: „Me leidsime oma esiisad teda kummardamas.”
قَالَ لَقَدْ كُنْتُمْ اَنْتُمْ وَاٰبَاۤؤُكُمْ فِيْ ضَلٰلٍ مُّبِيْنٍ
qāla laqad kuntum antum wa ābā'ukum fī ḍalālim mubīn(in).
Ta (Ibrahim) ütles: „Tõesti, teie ja teie esivanemad olete selges eksituses.“
قَالُوْٓا اَجِئْتَنَا بِالْحَقِّ اَمْ اَنْتَ مِنَ اللّٰعِبِيْنَ
qālū aji'tanā bil-ḥaqqi am anta minal-lā‘ibīn(a).
Nad ütlesid: "Kas te tulite meie juurde tõega või mängite ringi?"
قَالَ بَلْ رَّبُّكُمْ رَبُّ السَّمٰوٰتِ وَالْاَرْضِ الَّذِيْ فَطَرَهُنَّۖ وَاَنَا۠ عَلٰى ذٰلِكُمْ مِّنَ الشّٰهِدِيْنَ
qāla bar rabbukum rabbus-samāwāti wal-arḍil-lażī faṭarahunn(a), wa ana ‘alā żālikum minasy-syāhidīn(a).
Ta (Ibrahim) vastas: „Teie Issand on taevaste ja maa Issand (omanik); (Tema on) see, kes need lõi; ja mina olen üks neist, kes seda tunnistada saab.“
وَتَاللّٰهِ لَاَكِيْدَنَّ اَصْنَامَكُمْ بَعْدَ اَنْ تُوَلُّوْا مُدْبِرِيْنَ
wa tallāhi la'akīdanna aṣnāmakum ba‘da an tuwallū mudbirīn(a).
Ja Allahi nimel, tõepoolest, ma petan teie ebajumalaid pärast seda, kui te olete need maha jätnud.
فَجَعَلَهُمْ جُذٰذًا اِلَّا كَبِيْرًا لَّهُمْ لَعَلَّهُمْ اِلَيْهِ يَرْجِعُوْنَ
fa ja‘alahum jużāżan illā kabīral lahum la‘allahum ilaihi yarji‘ūn(a).
Seega ta (Ibrahim) purustas (kujud) tükkideks, välja arvatud suurima (selle vanema); nii et nad tulid (tema käest küsima).
قَالُوْا مَنْ فَعَلَ هٰذَا بِاٰلِهَتِنَآ اِنَّهٗ لَمِنَ الظّٰلِمِيْنَ
qālū man fa‘ala hāżā bi'ālihatinā innahū laminaẓ-ẓālimīn(a).
Nad ütlesid: „Kes tegi seda meie jumalate vastu? Tõesti, tema on üks patustajatest.“
قَالُوْا سَمِعْنَا فَتًى يَّذْكُرُهُمْ يُقَالُ لَهٗٓ اِبْرٰهِيْمُ ۗ
qālū sami‘nā fatay yażkuruhum yuqālu lahū ibrāhīm(u).
Nad (teised) ütlesid: „Me kuulsime, et oli üks noormees, kes (neid ebajumalaid) hukka mõistis, tema nimi oli Ibrahim.“
قَالُوْا فَأْتُوْا بِهٖ عَلٰٓى اَعْيُنِ النَّاسِ لَعَلَّهُمْ يَشْهَدُوْنَ
qālū fa'tū bihī ‘alā a‘yunin-nāsi la‘allahum yasyhadūn(a).
Nad ütlesid: „(Siis) viige ta välja ja näidake inimestele, et nad näeksid.”
قَالُوْٓا ءَاَنْتَ فَعَلْتَ هٰذَا بِاٰلِهَتِنَا يٰٓاِبْرٰهِيْمُ ۗ
qālū a'anta fa‘alta hāżā bi'ālihatinā yā ibrāhīm(u).
Nad küsisid: „Kas sina oled see, kes tegi seda meie jumala vastu, oo Aabraham?“
قَالَ بَلْ فَعَلَهٗ كَبِيْرُهُمْ هٰذَا فَسْـَٔلُوْهُمْ اِنْ كَانُوْا يَنْطِقُوْنَ
qāla bal fa‘alahū kabīruhum hāżā fas'alūhum in kānū yanṭiqūn(a).
Ta (Ibrahim) vastas: „Tegelikult tegi seda suur (kuju), seega küsige neilt, kas nad saavad rääkida.“
فَرَجَعُوْٓا اِلٰٓى اَنْفُسِهِمْ فَقَالُوْٓا اِنَّكُمْ اَنْتُمُ الظّٰلِمُوْنَ ۙ
fa raja‘ū ilā anfusihim fa qālū innakum antumuẓ-ẓālimūn(a).
Seejärel nad tulid mõistusele ja ütlesid: „Tõesti, teie olete need, kes (enesele) ülekohut tegite.“
ثُمَّ نُكِسُوْا عَلٰى رُءُوْسِهِمْۚ لَقَدْ عَلِمْتَ مَا هٰٓؤُلَاۤءِ يَنْطِقُوْنَ
Ṡumma nukisū ‘alā ru'ūsihim, laqad ‘alimta mā hā'ulā'i yanṭiqūn(a).
Siis nad kummardasid pead (ja ütlesid): „Sina (Aabraham) tead kindlasti, et (ebajumalad) ei saa rääkida.“
قَالَ اَفَتَعْبُدُوْنَ مِنْ دُوْنِ اللّٰهِ مَا لَا يَنْفَعُكُمْ شَيْـًٔا وَّلَا يَضُرُّكُمْ ۗ
qāla afata‘budūna min dūnillāhi mā lā yanfa‘ukum syai'aw wa lā yaḍurrukum.
Ta (Ibrahim) ütles: „Miks te kummardate kedagi teist peale Allahi, midagi, mis ei too teile vähimatki kasu ja (samuti) ei too teile kahju?“
اُفٍّ لَّكُمْ وَلِمَا تَعْبُدُوْنَ مِنْ دُوْنِ اللّٰهِ ۗاَفَلَا تَعْقِلُوْنَ
uffil lakum wa limā ta‘budūna min dūnillāh(i), afalā ta‘qilūn(a).
Häda teile ja sellele, keda te kummardate peale Jumala! Kas te ei saa aru?”
قَالُوْا حَرِّقُوْهُ وَانْصُرُوْٓا اٰلِهَتَكُمْ اِنْ كُنْتُمْ فٰعِلِيْنَ
qālū ḥarriqūhu wanṣurū ālihatakum in kuntum fā‘ilīn(a).
Nad ütlesid: "Põletage ta ära ja aidake oma jumalaid, kui te seda tõesti teha tahate."
قُلْنَا يٰنَارُ كُوْنِيْ بَرْدًا وَّسَلٰمًا عَلٰٓى اِبْرٰهِيْمَ ۙ
qulnā yā nāru kūnī bardaw wa salāman ‘alā ibrāhīm(a).
Meie (Allah) ütlesime: „Oo, tuli! Olge külmad ja päästke Ibrahim!“
وَاَرَادُوْا بِهٖ كَيْدًا فَجَعَلْنٰهُمُ الْاَخْسَرِيْنَ ۚ
wa arādū bihī kaidan fa ja‘alnāhumul-akhsarīn(a).
Ja nad tahtsid Aabrahamile kurja teha, seega tegime neist need, kes pidid kannatama suurimaid kaotusi.
وَنَجَّيْنٰهُ وَلُوْطًا اِلَى الْاَرْضِ الَّتِيْ بٰرَكْناَ فِيْهَا لِلْعٰلَمِيْنَ
wa najjaināhu wa lūṭan ilal-arḍil-latī bāraknā fīhā lil-‘ālamīn(a).
Ja Me päästsime tema (Ibrahimi) ja Luti maale, mille Me olime õnnistanud kogu maailma jaoks.
وَوَهَبْنَا لَهٗٓ اِسْحٰقَ وَيَعْقُوْبَ نَافِلَةً ۗوَكُلًّا جَعَلْنَا صٰلِحِيْنَ
wa wahabnā lahū isḥāqa wa ya‘qūba nāfilah(tan), wa kullan ja‘alnā ṣāliḥīn(a).
Ja Me kinkisime talle (Ibrahimile) Iisaki ja Jaakobi kingituseks. Ja Me tegime mõlemast õiglase inimese.
وَجَعَلْنٰهُمْ اَىِٕمَّةً يَّهْدُوْنَ بِاَمْرِنَا وَاَوْحَيْنَآ اِلَيْهِمْ فِعْلَ الْخَيْرٰتِ وَاِقَامَ الصَّلٰوةِ وَاِيْتَاۤءَ الزَّكٰوةِۚ وَكَانُوْا لَنَا عٰبِدِيْنَ ۙ
wa ja‘alnāhum a'immatay yahdūna bi'amrinā wa auḥainā ilaihim fi‘lal-khairāti wa iqāmaṣ-ṣalāti wa ītā'az-zakāh(ti), wa kānū lanā ‘ābidīn(a).
Ja Me tegime neist juhid, kes juhatavad meid Meie käskudega ja Me ilmutasime neile, et nad teeksid head, palvetaksid ja maksaksid zakat'i, ja ainult Meid nad teenivad.
وَلُوْطًا اٰتَيْنٰهُ حُكْمًا وَّعِلْمًا وَّنَجَّيْنٰهُ مِنَ الْقَرْيَةِ الَّتِيْ كَانَتْ تَّعْمَلُ الْخَبٰۤىِٕثَ ۗاِنَّهُمْ كَانُوْا قَوْمَ سَوْءٍ فٰسِقِيْنَۙ
wa lūṭan ātaināhu ḥumkaw wa ‘ilmaw wa najjaināhu minal-qaryatil-latī kānat ta‘malul-khabā'iṡ(a), innahum kānū qauma sau'in fāsiqīn(a).
Me andsime Lutile tarkust ja teadmisi ning päästsime ta (karistusest, mis oli tabanud linna elanikke), mis pani toime jäledaid tegusid. Tõesti, nad on kurjad ja pahelised inimesed.
وَاَدْخَلْنٰهُ فِيْ رَحْمَتِنَاۗ اِنَّهٗ مِنَ الصّٰلِحِيْنَ ࣖ
wa adkhalnāhu fī raḥmatinā, innahū minaṣ-ṣāliḥīn(a).
Ja Me lubasime ta Oma halastuse alla; tõepoolest, ta on jumalakartlike inimeste seas.
وَنُوْحًا اِذْ نَادٰى مِنْ قَبْلُ فَاسْتَجَبْنَا لَهٗ فَنَجَّيْنٰهُ وَاَهْلَهٗ مِنَ الْكَرْبِ الْعَظِيْمِ ۚ
wa nūḥan iż nādā min qablu fastajabnā lahū fa najjaināhu wa ahlahū minal-karbil-‘aẓīm(i).
Ja (pidage meeles lugu) Noast enne seda, kui ta palvetas. Me võtsime tema (palve) vastu ja päästsime tema ja ta järgijad suurest õnnetusest.
وَنَصَرْنٰهُ مِنَ الْقَوْمِ الَّذِيْنَ كَذَّبُوْا بِاٰيٰتِنَاۗ اِنَّهُمْ كَانُوْا قَوْمَ سَوْءٍ فَاَغْرَقْنٰهُمْ اَجْمَعِيْنَ
wa naṣarnāhu minal-qaumil-lażīna każżabū bi'āyātinā, innahum kānū qauma sau'in fa agraqnāhum ajma‘īn(a).
Ja Me aitasime teda nende käest, kes Meie märke eitasid. Tõesti, nad olid kurjad inimesed, seega Me uputasime nad kõik.
وَدَاوٗدَ وَسُلَيْمٰنَ اِذْ يَحْكُمٰنِ فِى الْحَرْثِ اِذْ نَفَشَتْ فِيْهِ غَنَمُ الْقَوْمِۚ وَكُنَّا لِحُكْمِهِمْ شٰهِدِيْنَ ۖ
wa dāwūda wa sulaimāna iż yaḥkumāni fil-ḥarṡi iż nafasyat fīhi ganamul-qaum(i), wa kunnā liḥukmihim syāhidīn(a).
Ja (pidage meeles Daavidi ja Suleimani lugu), kui nad mõlemad langetasid otsuse põllu kohta, kuna (põld) oli kahjustatud nende rahva kitsede poolt. Ja Me olime tunnistajaks nende otsusele.
فَفَهَّمْنٰهَا سُلَيْمٰنَۚ وَكُلًّا اٰتَيْنَا حُكْمًا وَّعِلْمًاۖ وَّسَخَّرْنَا مَعَ دَاوٗدَ الْجِبَالَ يُسَبِّحْنَ وَالطَّيْرَۗ وَكُنَّا فٰعِلِيْنَ
fa fahhamnāhā sulaimān(a), wa kullan ātainā ḥukmaw wa ‘ilmā(n), wa sakhkharnā ma‘a dāwūdal-jibāla yusabbiḥna waṭ-ṭair(a), wa kunnā fā‘ilīn(a).
Ja Me andsime Sulaymanile arusaamise (täpsema seaduse kohta); ja igaühele Me andsime tarkust ja teadmisi ning Me alistasime mäed ja linnud, kõik ülistatud koos Dawudiga. Ja Meie oleme need, kes seda teevad.
وَعَلَّمْنٰهُ صَنْعَةَ لَبُوْسٍ لَّكُمْ لِتُحْصِنَكُمْ مِّنْۢ بَأْسِكُمْۚ فَهَلْ اَنْتُمْ شٰكِرُوْنَ
wa ‘allamnāhu ṣan‘ata labūsil lakum lituḥṣinakum mim ba'sikum, fahal antum syākirūn(a).
Ja Me õpetasime (ka) Dawudile, kuidas teile soomusrüüd valmistada, et teid lahingus kaitsta. Kas olete (Allahile) tänulikud?
وَلِسُلَيْمٰنَ الرِّيْحَ عَاصِفَةً تَجْرِيْ بِاَمْرِهٖٓ اِلَى الْاَرْضِ الَّتِيْ بٰرَكْنَا فِيْهَاۗ وَكُنَّا بِكُلِّ شَيْءٍ عٰلِمِيْنَ
wa lisulaimānar-rīḥa ‘āṣifatan tajrī bi'amrihī ilal-arḍil-latī bāraknā fīhā, wa kunnā bikulli syai'in ‘ālimīn(a).
Ja (Me lasime) Saalomonil puhuda väga tugeva tuule, mis puhus tema käsul maale, millega Me teda õnnistanud olime. Ja Meie oleme kõigest teadlikud.
وَمِنَ الشَّيٰطِيْنِ مَنْ يَّغُوْصُوْنَ لَهٗ وَيَعْمَلُوْنَ عَمَلًا دُوْنَ ذٰلِكَۚ وَكُنَّا لَهُمْ حٰفِظِيْنَ ۙ
wa minasy-syayāṭīna may yagūṣūna lahū wa ya‘malūna ‘amalan dūna żālik(a), wa kunnā lahum ḥāfiẓīn(a).
Ja (Me alistasime Saalomoni alla ka hulga kuradeid, kes tema jaoks (merre) sukeldusid ja tegid muud tööd peale selle; ja Meie hoolitseme nende eest.
۞ وَاَيُّوْبَ اِذْ نَادٰى رَبَّهٗٓ اَنِّيْ مَسَّنِيَ الضُّرُّ وَاَنْتَ اَرْحَمُ الرّٰحِمِيْنَ ۚ
wa ayyūba iż nādā rabbahū annī massaniyaḍ-ḍurru wa anta arḥamur-rāḥimīn(a).
Ja (pidage meeles Iiobi lugu), kui ta palvetas oma Issanda poole: „(Oo, mu Issand), tõesti, mind on tabanud haigus, kuigi Sina oled kõigist halastajatest kõige halastavam Issand.“
فَاسْتَجَبْنَا لَهٗ فَكَشَفْنَا مَا بِهٖ مِنْ ضُرٍّ وَّاٰتَيْنٰهُ اَهْلَهٗ وَمِثْلَهُمْ مَّعَهُمْ رَحْمَةً مِّنْ عِنْدِنَا وَذِكْرٰى لِلْعٰبِدِيْنَ ۚ
fastajabnā lahū fa kasyafnā mā bihī min ḍurriw wa ātaināhu ahlahū wa miṡlahum ma‘ahum raḥmatam min ‘indinā wa żikrā lil-‘ābidīn(a).
Seega Me vastasime (tema palvele), seejärel eemaldasime haiguse, mis teda vaevas, ja Me tagastasime tema perekonna tema juurde ning (Me mitmekordistasime nende arvu) Meiepoolse halastusena ja hoiatusena kõigile, kes Meid teenivad.
وَاِسْمٰعِيْلَ وَاِدْرِيْسَ وَذَا الْكِفْلِۗ كُلٌّ مِّنَ الصّٰبِرِيْنَ ۙ
wa ismā‘īla wa idrīsa wa żal-kifl(i), kullum minaṣ-ṣābirīn(a).
Ja (mäletate lugu) Ismail, Idris ja Zulkifli. Nad kõik on kannatlikud inimesed.
وَاَدْخَلْنٰهُمْ فِيْ رَحْمَتِنَاۗ اِنَّهُمْ مِّنَ الصّٰلِحِيْنَ
wa adkhalnāhum fī raḥmatinā, innahum minaṣ-ṣāliḥīn(a).
Ja Me lubasime nad Oma halastuse alla. Tõesti, nad on jumalakartlike inimeste seas.
وَذَا النُّوْنِ اِذْ ذَّهَبَ مُغَاضِبًا فَظَنَّ اَنْ لَّنْ نَّقْدِرَ عَلَيْهِ فَنَادٰى فِى الظُّلُمٰتِ اَنْ لَّآ اِلٰهَ اِلَّآ اَنْتَ سُبْحٰنَكَ اِنِّيْ كُنْتُ مِنَ الظّٰلِمِيْنَ ۚ
wa żan-nūni iż żahaba mugāḍiban fa ẓanna allan naqdira ‘alaihi fa nādā fiẓ-ẓulumāti allā ilāha illā anta subḥānaka innī kuntu minaẓ-ẓālimīn(a).
Ja (pidage meeles lugu) Zun Nunist (Joonast), kui ta vihasena lahkus, arvas ta, et Me ei tee talle asja raskeks, seega palvetas ta väga sünges olukorras: "Pole teist jumalat peale Sinu, au olgu Sinule. Tõesti, mina olen üks patustajatest."
فَاسْتَجَبْنَا لَهٗۙ وَنَجَّيْنٰهُ مِنَ الْغَمِّۗ وَكَذٰلِكَ نُـْۨجِى الْمُؤْمِنِيْنَ
fastajabnā lahū wa najjaināhu minal-gamm(i), wa każālika nunjil-mu'minīn(a).
Ja Me vastasime tema (palvele) ning päästsime ta kurbusest. Ja nõnda päästsime usklikud.
وَزَكَرِيَّآ اِذْ نَادٰى رَبَّهٗ رَبِّ لَا تَذَرْنِيْ فَرْدًا وَّاَنْتَ خَيْرُ الْوٰرِثِيْنَ ۚ
wa zakariyyā iż nādā rabbahū rabbi lā tażarnī fardaw wa anta khairul-wāriṡīn(a).
Ja (pidage meeles lugu) Zakariast, kui ta palvetas oma Jumala poole: „Oo, mu Jumal, ära lase mul üksi elada (ilma lasteta) ja sina oled parim pärija.“
فَاسْتَجَبْنَا لَهٗ ۖوَوَهَبْنَا لَهٗ يَحْيٰى وَاَصْلَحْنَا لَهٗ زَوْجَهٗۗ اِنَّهُمْ كَانُوْا يُسٰرِعُوْنَ فِى الْخَيْرٰتِ وَيَدْعُوْنَنَا رَغَبًا وَّرَهَبًاۗ وَكَانُوْا لَنَا خٰشِعِيْنَ
fastajabnā lah(ū), wa wahabnā lahū yaḥyā wa aṣlaḥnā lahū zaujah(ū), innahum kānū yusāri‘ūna fil-khairāti wa yad‘ūnanā ragabaw wa rahabā(n), wa kānū lanā khāsyi‘īn(a).
Seega Me vastasime tema palvele ja andsime talle Jahja ning tegime ta naise (rasestamisvõimeliseks). Tõesti, nad kiirustavad alati head tegema ja hüüavad Meie poole lootuse ja kartusega. Ja nad on Meie ees alandlikud.
وَالَّتِيْٓ اَحْصَنَتْ فَرْجَهَا فَنَفَخْنَا فِيْهَا مِنْ رُّوْحِنَا وَجَعَلْنٰهَا وَابْنَهَآ اٰيَةً لِّلْعٰلَمِيْنَ
wal-latī aḥṣanat farjahā fa nafakhnā fīhā mir rūḥinā wa ja‘alnāhā wabnahā āyatal lil-‘ālamīn(a).
Ja (pidage meeles Maryami lugu), kes säilitas oma au, seejärel puhusime Me (tema vaimu) Meist tema (kehasse); Me tegime temast ja ta lastest (Allahi suuruse) märgi kogu maailmale.
اِنَّ هٰذِهٖٓ اُمَّتُكُمْ اُمَّةً وَّاحِدَةًۖ وَّاَنَا۠ رَبُّكُمْ فَاعْبُدُوْنِ
inna hāżihī ummatukum ummataw wāḥidah(tan), wa ana rabbukum fa‘budūn(i).
Tõesti, see (tawheedi religioon) on teie religioon, üks religioon, ja mina olen teie Jumal, seega kummardage Mind.
وَتَقَطَّعُوْٓا اَمْرَهُمْ بَيْنَهُمْۗ كُلٌّ اِلَيْنَا رٰجِعُوْنَ ࣖ
wa taqaṭṭa‘ū amrahum bainahum, kullun ilainā rāji‘ūn(a).
Aga nad olid oma (religioossetes) asjades omavahel lõhestatud. Igaüks neist (kõik grupid) naaseb Meie juurde.
فَمَنْ يَّعْمَلْ مِنَ الصّٰلِحٰتِ وَهُوَ مُؤْمِنٌ فَلَا كُفْرَانَ لِسَعْيِهٖۚ وَاِنَّا لَهٗ كٰتِبُوْنَ
famay ya‘mal minaṣ-ṣāliḥāti wa huwa mu'minun falā kufrāna lisa‘yih(ī), wa innā lahū kātibūn(a).
Kes iganes teeb häid tegusid ja usub, selle pingutusi ei eitata (raisata), ja tõepoolest, Meie oleme need, kes selle talle üles kirjutavad.
وَحَرٰمٌ عَلٰى قَرْيَةٍ اَهْلَكْنٰهَآ اَنَّهُمْ لَا يَرْجِعُوْنَ
wa ḥarāmun ‘alā qaryatin ahlaknāhā, innahum lā yarji‘ūn(a).
Ja on võimatu, et (elanikud) maal, mille Me oleme hävitanud, ei pöörduks (Meie juurde) tagasi.
حَتّٰىٓ اِذَا فُتِحَتْ يَأْجُوْجُ وَمَأْجُوْجُ وَهُمْ مِّنْ كُلِّ حَدَبٍ يَّنْسِلُوْنَ
Ḥattā iżā futiḥat ya'jūju wa ma'jūju wa hum min kulli ḥadabiy yansilūn(a).
Kuni Yakjuj ja Makjuj (müürid) avati ning nad laskusid kiiresti alla kõigilt kõrgenditelt.
وَاقْتَرَبَ الْوَعْدُ الْحَقُّ فَاِذَا هِيَ شَاخِصَةٌ اَبْصَارُ الَّذِيْنَ كَفَرُوْاۗ يٰوَيْلَنَا قَدْ كُنَّا فِيْ غَفْلَةٍ مِّنْ هٰذَا بَلْ كُنَّا ظٰلِمِيْنَ
waqtarabal-wa‘dul-ḥaqqu fa iżā hiya syākhiṣatun abṣārul-lażīna kafarū, yā wailanā qad kunnā fī gaflatim min hāżā bal kunnā ẓālimīn(a).
Ja (kui) tõeline lubadus (ülestõusmispäev) on lähedal, siis äkitselt lähevad nende silmad, kes ei usu, suureks. (Nad ütlesid): „Kui õnnetud me oleme! Me oleme selles täiesti hoolimatud, tegelikult oleme me tõeliselt ebaõiglased inimesed.“
اِنَّكُمْ وَمَا تَعْبُدُوْنَ مِنْ دُوْنِ اللّٰهِ حَصَبُ جَهَنَّمَۗ اَنْتُمْ لَهَا وٰرِدُوْنَ
innakum wa mā ta‘budūna min dūnillāhi ḥaṣabu jahannam(a), antum lahā wāridūn(a).
Tõesti, teie (uskmatud) ja see, keda te kummardate peale Allahi, olete põrgu kütus. Te (kindlasti) satute sinna.
لَوْ كَانَ هٰٓؤُلَاۤءِ اٰلِهَةً مَّا وَرَدُوْهَاۗ وَكُلٌّ فِيْهَا خٰلِدُوْنَ
lau kāna hā'ulā'i ālihatam mā waradūhā, wa kullun fīhā khālidūn(a).
Kui (ebajumalad) oleksid jumalad, siis nad muidugi ei läheks sinna (põrgusse). Aga kõik jääb sinna igaveseks.
لَهُمْ فِيْهَا زَفِيْرٌ وَّهُمْ فِيْهَا لَا يَسْمَعُوْنَ
lahum fīhā zafīruw wa hum fīhā lā yasma‘ūn(a).
Nad oigavad ja karjuvad selles (põrgus) ja need, kes seal on, ei kuule.
اِنَّ الَّذِيْنَ سَبَقَتْ لَهُمْ مِّنَّا الْحُسْنٰىٓۙ اُولٰۤىِٕكَ عَنْهَا مُبْعَدُوْنَ ۙ
innal-lażīna sabaqat lahum minnal-ḥusnā, ulā'ika ‘anhā mub‘adūn(a).
Tõepoolest, minevikust alates hoiti (põrgust) eemal need, kelle jaoks Meil oli head (sihikindlust).
لَا يَسْمَعُوْنَ حَسِيْسَهَاۚ وَهُمْ فِيْ مَا اشْتَهَتْ اَنْفُسُهُمْ خٰلِدُوْنَ ۚ
lā yasma‘ūna ḥasīsahā, wa hum fīmasytahat anfusuhum khālidūn(a).
Nad ei kuule (põrgutule) susisemist ja jäävad igaveseks (naudides) kõike, mida nad ihaldavad.
لَا يَحْزُنُهُمُ الْفَزَعُ الْاَكْبَرُ وَتَتَلَقّٰىهُمُ الْمَلٰۤىِٕكَةُۗ هٰذَا يَوْمُكُمُ الَّذِيْ كُنْتُمْ تُوْعَدُوْنَ
lā yaḥzunuhumul-faza‘ul-akbaru wa tatalaqqāhumul-malā'ikah(tu), hāżā yaumukumul-lażī kuntum tū‘adūn(a).
Kohutav üllatus ei kurvasta neid ja inglid tervitavad neid (sõnadega): "See on sinu päev, mis sulle tõotati."
يَوْمَ نَطْوِى السَّمَاۤءَ كَطَيِّ السِّجِلِّ لِلْكُتُبِۗ كَمَا بَدَأْنَآ اَوَّلَ خَلْقٍ نُّعِيْدُهٗۗ وَعْدًا عَلَيْنَاۗ اِنَّا كُنَّا فٰعِلِيْنَ
yauma naṭwis-samā'a kaṭayyis-sijilli lil-kutib(i), kamā bada'nā awwala khalqin nu‘īduh(ū), wa‘dan ‘alainā, innā kunnā fā‘ilīn(a).
(Pidage meeles) päeva, mil Me kerime taevad kokku nagu rullraamatu. Nii nagu Me alustasime esimest loomist, nõnda Me kordame seda. (Tõotuse) Me täidame kindlasti; tõepoolest, Me täidame selle.
وَلَقَدْ كَتَبْنَا فِى الزَّبُوْرِ مِنْۢ بَعْدِ الذِّكْرِ اَنَّ الْاَرْضَ يَرِثُهَا عِبَادِيَ الصّٰلِحُوْنَ
wa laqad katabnā fiz-zabūri mim ba‘diż-żikri annal-arḍa yariṡuhā ‘ibādiyaṣ-ṣāliḥūn(a).
Ja tõepoolest, Me oleme kirjutanud Zaburis pärast Az-Zikri (Lauh Mahfuzh) (kirjutatud), et selle maa pärivad Minu õiglased sulased.
اِنَّ فِيْ هٰذَا لَبَلٰغًا لِّقَوْمٍ عٰبِدِيْنَ ۗ
inna fī hāżā labalāgal liqaumin ‘ābidīn(a).
Tõesti, (see, mida selles (Koraanis) mainitakse, on tõeliselt (täielik) juhatus neile, kes (Allahi) kummardavad.
وَمَآ اَرْسَلْنٰكَ اِلَّا رَحْمَةً لِّلْعٰلَمِيْنَ
wa mā arsalnāka illā raḥmatal lil-‘ālamīn(a).
Ja Me ei saatnud sind (Muhammedi) muule kui halastuseks kogu maailmale.
قُلْ اِنَّمَا يُوْحٰىٓ اِلَيَّ اَنَّمَآ اِلٰهُكُمْ اِلٰهٌ وَّاحِدٌۚ فَهَلْ اَنْتُمْ مُّسْلِمُوْنَ
qul innamā yūḥā ilayya annamā ilāhukum ilāhuw wāḥid(un), fahal antum muslimūn(a).
Ütle (Muhammed): „Tõesti, mulle ilmutati, et teie Issand on ainus Jumal, seega kas te olete alistunud (Temale)?“
فَاِنْ تَوَلَّوْا فَقُلْ اٰذَنْتُكُمْ عَلٰى سَوَاۤءٍۗ وَاِنْ اَدْرِيْٓ اَقَرِيْبٌ اَمْ بَعِيْدٌ مَّا تُوْعَدُوْنَ
fa in tawallau fa qul āżantukum ‘alā sawā'(in), wa in adrī aqarībun am ba‘īdum mā tū‘adūn(a).
Seega, kui nad ära pööravad, siis ütle (Muhammedile): „Ma olen teile edasi andnud sama (õpetuse) (meie vahel) ja ma ei tea, kas see, mida teile ähvardatakse, on lähedal või kaugel.“
اِنَّهٗ يَعْلَمُ الْجَهْرَ مِنَ الْقَوْلِ وَيَعْلَمُ مَا تَكْتُمُوْنَ
innahū ya‘lamul-jahra minal-qauli wa ya‘lamu mā taktumūn(a).
Tõesti, Tema (Allah) teab, mida te avalikult räägite, ja Ta teab, mida te varjate.
وَاِنْ اَدْرِيْ لَعَلَّهٗ فِتْنَةٌ لَّكُمْ وَمَتَاعٌ اِلٰى حِيْنٍ
wa in adrī la‘allahū fitnatul lakum wa matā‘un ilā ḥīn(in).
Ja ma ei tea, see võib sulle olla katsumus ja rõõm kuni määratud ajani.
قٰلَ رَبِّ احْكُمْ بِالْحَقِّۗ وَرَبُّنَا الرَّحْمٰنُ الْمُسْتَعَانُ عَلٰى مَا تَصِفُوْنَ ࣖ
qāla rabbiḥkum bil-ḥaqq(i), wa rabbunar-raḥmānul-musta‘ānu ‘alā mā taṣifūn(a).
Ta (Muhammed) ütles: „Oo, mu Issand, langeta õiglaseid otsuseid. Ja meie Issand on Kõige Halastavam, kellelt me palume abi kõiges, mida sa ütled.“