Astu islamisse, klõpsa siia
Islam Al-Haq: Koraan ja Hadith
(Tõeline islam)

Q.S Kapuuts (هُود) - 123 Salmide arv

(Kapuuts)

Qari

Murottal Audio

1

الۤرٰ ۗ كِتٰبٌ اُحْكِمَتْ اٰيٰتُهٗ ثُمَّ فُصِّلَتْ مِنْ لَّدُنْ حَكِيْمٍ خَبِيْرٍۙ

alif lām rā, kitābun uḥkimat āyātuhū ṡumma fuṣṣilat mil ladun ḥakīmin khabīr(in).

Alif Lam Ra. (See on) raamat, mille värsid on korralikult järjestatud ja seejärel detailselt selgitatud, (mis ilmutati) (Allahi) poolt, Kõige Tarkama, Kõige Põhjalikuma poolt,


2

اَلَّا تَعْبُدُوْٓا اِلَّا اللّٰهَ ۗاِنَّنِيْ لَكُمْ مِّنْهُ نَذِيْرٌ وَّبَشِيْرٌۙ

allā ta‘budū illallāh(a), innanī lakum minhu nażīruw wa basyīr(un).

nii et te ei kummardaks kedagi teist peale Allahi. Tõesti, mina (Muhammed) olen hoiataja ja Temalt teile heade uudiste tooja.


3

وَّاَنِ اسْتَغْفِرُوْا رَبَّكُمْ ثُمَّ تُوْبُوْٓا اِلَيْهِ يُمَتِّعْكُمْ مَّتَاعًا حَسَنًا اِلٰٓى اَجَلٍ مُّسَمًّى وَّيُؤْتِ كُلَّ ذِيْ فَضْلٍ فَضْلَهٗ ۗ وَاِنْ تَوَلَّوْا فَاِنِّيْٓ اَخَافُ عَلَيْكُمْ عَذَابَ يَوْمٍ كَبِيْرٍ

wa anistagfirū rabbakum ṡumma tūbū ilaihi yumatti‘kum matā‘an ḥasanan ilā ajalim musammaw wa yu'ti kulla żī faḍlin faḍlah(ū), wa in tawallau fa innī akhāfu ‘alaikum ‘ażāba yaumin kabīr(in).

Ja te peaksite oma Isandalt andestust paluma ning Tema ees meelt parandama. Tõesti, Ta annab teile head naudingut kuni määratud ajani. Ja Ta annab oma armu kõigile, kes head teevad. Ja kui te ära pöörate, siis tõesti, ma kardan, et teid tabab karistus suurel päeval (kohtupäeval).


4

اِلَى اللّٰهِ مَرْجِعُكُمْ ۚوَهُوَ عَلٰى كُلِّ شَيْءٍ قَدِيْرٌ

ilallāhi marji‘ukum, wa huwa ‘alā kulli syai'in qadīr(un).

Allahi juurde peate te tagasi pöörduma. Tema on Kõigeväeline kõige üle.


5

اَلَآ اِنَّهُمْ يَثْنُوْنَ صُدُوْرَهُمْ لِيَسْتَخْفُوْا مِنْهُۗ اَلَا حِيْنَ يَسْتَغْشُوْنَ ثِيَابَهُمْ ۙيَعْلَمُ مَا يُسِرُّوْنَ وَمَا يُعْلِنُوْنَۚ اِنَّهٗ عَلِيْمٌ ۢ بِذَاتِ الصُّدُوْرِ ۔

alā innahum yaṡnūna ṣudūrahum liyastakhfū minh(u), alā ḥīna yastagsyūna ṡiyābahum, ya‘lamu mā yusirrūna wa mā yu‘linūn(a), innahū ‘alīmum biżātiṣ-ṣudūr(i).

Pidage meeles, et nad (silmakirjatsejad) pööravad selja, et end tema (Muhammedi) eest varjata. Pidage meeles, et kui nad end riidega katavad, siis Allah teab, mida nad varjavad ja mida nad ilmutavad. Tõesti, Allah on Kõikteadev, mis on nende südametes.


6

۞ وَمَا مِنْ دَاۤبَّةٍ فِى الْاَرْضِ اِلَّا عَلَى اللّٰهِ رِزْقُهَا وَيَعْلَمُ مُسْتَقَرَّهَا وَمُسْتَوْدَعَهَا ۗ كُلٌّ فِيْ كِتٰبٍ مُّبِيْنٍ

wa mā min dābbatin fil-arḍi illā ‘alallāhi rizquhā wa ya‘lamu mustaqarrahā wa mustauda‘ahā, kullun fī kitābim mubīn(in).

Ja mitte ükski olend ei liigu (elab) maa peal ilma, et Allah garanteeriks kõige ülalpidamise. Ta teadis, kus ta elas ja kus teda hoiti. Kõik (kirjutatud) tõelises Raamatus (Lauh Mahfuzh).


7

وَهُوَ الَّذِيْ خَلَقَ السَّمٰوٰتِ وَالْاَرْضَ فِيْ سِتَّةِ اَيَّامٍ وَّكَانَ عَرْشُهٗ عَلَى الْمَاۤءِ لِيَبْلُوَكُمْ اَيُّكُمْ اَحْسَنُ عَمَلًا ۗ وَلَىِٕنْ قُلْتَ اِنَّكُمْ مَّبْعُوْثُوْنَ مِنْۢ بَعْدِ الْمَوْتِ لَيَقُوْلَنَّ الَّذِيْنَ كَفَرُوْٓا اِنْ هٰذَٓا اِلَّا سِحْرٌ مُّبِيْنٌ

wa huwal-lażī khalaqas-samāwāti wal-arḍa fī sittati ayyāmiw wa kāna ‘arsyuhū ‘alal-mā'i liyabluwakum ayyukum aḥsanu ‘amalā(n), wa la'in qulta innakum mab‘ūṡūna mim ba‘dil-mauti layaqūlannal-lażīna kafarū in hāżā illā siḥrum mubīn(un).

Ja Tema lõi taevad ja maa kuue ajastu jooksul ning oma trooni vee kohale, et Ta proovile paneks, kellel teist on paremad teod. Kui te ütlete (Meka rahvale): „Tõesti, te tõusete pärast surma üles,“ siis uskmatud ütlevad: „See on ainult tõeline maagia.“


8

وَلَىِٕنْ اَخَّرْنَا عَنْهُمُ الْعَذَابَ اِلٰٓى اُمَّةٍ مَّعْدُوْدَةٍ لَّيَقُوْلُنَّ مَا يَحْبِسُهٗ ۗ اَلَا يَوْمَ يَأْتِيْهِمْ لَيْسَ مَصْرُوْفًا عَنْهُمْ وَحَاقَ بِهِمْ مَّا كَانُوْا بِهٖ يَسْتَهْزِءُوْنَ ࣖ

wa la'in akhkharnā ‘anhumul-‘ażāba ilā ummatim ma‘dūdatil layaqūlunna mā yaḥbisuh(ū), alā yauma ya'tīhim laisa maṣrūfan ‘anhum wa ḥāqa bihim mā kānū bihī yastahzi'ūn(a).

Ja tõepoolest, kui Me lükkaksime nende piinamise edasi määratud ajani, ütleksid nad: „Mis seda peatab?“ Teadke, et kui karistus nendeni jõuab, ei saa nad seda vältida. Nad on ümbritsetud (adzabist), mille üle nad varem naeruvääristasid.


9

وَلَىِٕنْ اَذَقْنَا الْاِنْسَانَ مِنَّا رَحْمَةً ثُمَّ نَزَعْنٰهَا مِنْهُۚ اِنَّهٗ لَيَـُٔوْسٌ كَفُوْرٌ

wa la'in ażaqnal-insāna minnā raḥmatan ṡumma naza‘nāhā ‘anh(u), innahū laya'ūsun kafūr(un).

Ja kui Me osutaksime inimesele Oma halastust ja seejärel võtaksime selle tagasi, muutuks ta kindlasti lootusetuks ja tänamatuks.


10

وَلَىِٕنْ اَذَقْنٰهُ نَعْمَاۤءَ بَعْدَ ضَرَّاۤءَ مَسَّتْهُ لَيَقُوْلَنَّ ذَهَبَ السَّيِّاٰتُ عَنِّيْ ۗاِنَّهٗ لَفَرِحٌ فَخُوْرٌۙ

wa la'in ażaqnāhu na‘mā'a ba‘da ḍarrā'a massathu layaqūlanna żahabas-sayyi'ātu ‘annī, innahū lafariḥun fakhūr(un).

Ja kui Me anname talle õnne pärast seda, kui teda tabab õnnetus, siis ta ütleb kindlasti: "See õnnetus on minust kadunud." Tõepoolest, ta (tundis end) väga õnneliku ja uhkena,


11

اِلَّا الَّذِيْنَ صَبَرُوْا وَعَمِلُوا الصّٰلِحٰتِۗ اُولٰۤىِٕكَ لَهُمْ مَّغْفِرَةٌ وَّاَجْرٌ كَبِيْرٌ

illal-lażīna ṣabarū wa ‘amiluṣ-ṣāliḥāt(i), ulā'ika lahum magfiratuw wa ajrun kabīr(un).

Välja arvatud need, kes on kannatlikud ja teevad häid tegusid, saavad andeksandmise ja suure tasu.


12

فَلَعَلَّكَ تَارِكٌۢ بَعْضَ مَا يُوْحٰىٓ اِلَيْكَ وَضَاۤىِٕقٌۢ بِهٖ صَدْرُكَ اَنْ يَّقُوْلُوْا لَوْلَآ اُنْزِلَ عَلَيْهِ كَنْزٌ اَوْ جَاۤءَ مَعَهٗ مَلَكٌ ۗ اِنَّمَآ اَنْتَ نَذِيْرٌ ۗ وَاللّٰهُ عَلٰى كُلِّ شَيْءٍ وَّكِيْلٌ ۗ

fa la‘allaka tārikum ba‘ḍa mā yūḥā ilaika wa ḍā'ikum bihī ṣadruka ay yaqūlū lau lā unzila ‘alaihi kanzun au jā'a ma‘ahū malak(un), innamā anta nażīr(un), wallāhu ‘alā kulli syai'in wakīl(un).

Seega võib-olla tahad sina (Muhammed) midagi sulle ilmutatust välja jätta ja su rind on selle pärast kitsas, sest nad ütlevad: "Miks ei tulnud tema juurde aare (rikkus) või miks ei tulnud ingel temaga kaasa?" Tõesti, sina oled vaid hoiataja ja Allah on kõigi asjade säilitaja.


13

اَمْ يَقُوْلُوْنَ افْتَرٰىهُ ۗقُلْ فَأْتُوْا بِعَشْرِ سُوَرٍ مِّثْلِهٖ مُفْتَرَيٰتٍ وَّادْعُوْا مَنِ اسْتَطَعْتُمْ مِّنْ دُوْنِ اللّٰهِ اِنْ كُنْتُمْ صٰدِقِيْنَ

am yaqūlūnaftarāh(u), qul fa'tū bi‘asyri suwarim miṡlihī muftarayātiw wad‘ū manistaṭa‘tum min dūnillāhi in kuntum ṣādiqīn(a).

Nad ütlesid isegi: „Tema (Muhammed) on Koraani sepitsenud.“ Ütle: „(Seejärel) tooge kümme selle (Koraani) sarnast suurat, mis on sepistatud, ja kutsuge enda seast igaüks, kes on võimekas peale Allahi, kui te olete tõemeelsed inimesed.“


14

فَاِلَّمْ يَسْتَجِيْبُوْا لَكُمْ فَاعْلَمُوْٓا اَنَّمَآ اُنْزِلَ بِعِلْمِ اللّٰهِ وَاَنْ لَّآ اِلٰهَ اِلَّا هُوَ ۚفَهَلْ اَنْتُمْ مُّسْلِمُوْنَ

fa illam yastajībū lakum fa‘lamū annamā unzila bi‘ilmillāhi wa allā ilāha illā huw(a), fahal antum muslimūn(a).

Seega, kui nad teie väljakutsele ei vasta, siis (öelge): „Teadke, et (Koraan) on saadetud välja Allahi teadmistega ja et pole teist jumalat peale Tema, seega kas te alistute (islamile)?“


15

مَنْ كَانَ يُرِيْدُ الْحَيٰوةَ الدُّنْيَا وَزِيْنَتَهَا نُوَفِّ اِلَيْهِمْ اَعْمَالَهُمْ فِيْهَا وَهُمْ فِيْهَا لَا يُبْخَسُوْنَ

man kāna yurīdul-ḥayātad-dun-yā wa zīnatahā nuwaffi ilaihim a‘mālahum fīhā wa hum fīhā lā yubkhasūn(a).

Kes iganes ihkab selle maailma elu ja selle kaunistusi, neile Me anname kindlasti (täieliku tasu) nende tegude eest selles maailmas (täies ulatuses) ja neile ei tehta selles maailmas ülekohut.


16

اُولٰۤىِٕكَ الَّذِيْنَ لَيْسَ لَهُمْ فِى الْاٰخِرَةِ اِلَّا النَّارُ ۖوَحَبِطَ مَا صَنَعُوْا فِيْهَا وَبٰطِلٌ مَّا كَانُوْا يَعْمَلُوْنَ

ulā'ikal-lażīna laisa lahum fil-ākhirati illan-nār(u), wa ḥabiṭa mā ṣana‘ū fīhā wa bāṭilum mā kānū ya‘malūn(a).

Need on inimesed, kes ei saavuta teispoolsuses (midagi) peale põrgu, ja see, mille nimel nad (selles maailmas) on vaeva näinud, on seal asjatu ja nende teod kustutatakse.


17

اَفَمَنْ كَانَ عَلٰى بَيِّنَةٍ مِّنْ رَّبِّهٖ وَيَتْلُوْهُ شَاهِدٌ مِّنْهُ وَمِنْ قَبْلِهٖ كِتٰبُ مُوْسٰىٓ اِمَامًا وَّرَحْمَةًۗ اُولٰۤىِٕكَ يُؤْمِنُوْنَ بِهٖ ۗوَمَنْ يَّكْفُرْ بِهٖ مِنَ الْاَحْزَابِ فَالنَّارُ مَوْعِدُهٗ فَلَا تَكُ فِيْ مِرْيَةٍ مِّنْهُ اِنَّهُ الْحَقُّ مِنْ رَّبِّكَ وَلٰكِنَّ اَكْثَرَ النَّاسِ لَا يُؤْمِنُوْنَ

afaman kāna ‘alā bayyinatim mir rabbihī wa yatlūhu syāhidum minhu wa min qablihī kitābu mūsā imāmaw wa raḥmah(tan), ulā'ika yu'minūna bih(ī), wa may yakfur bihī minal-aḥzābi fan-nāru mau‘iduhū falā taku fī miryatim minhu innahul-ḥaqqu mir rabbika wa lākinna akṡaran-nāsi lā yu'minūn(a).

Kas (uskmatud) on samad, mis inimesed, kellel on juba selged tõendid (Koraan) oma Issandalt ja kellele järgnevad Tema tunnistajad ning kellel on varem olnud Moosese raamat teejuhiks ja halastuseks? Nad usuvad sellesse (Koraani). Kes iganes (kureišlaste) gruppide seas seda (Koraani) eitab, sellele on põrgu ähvardatud paik, seega ärge kahtlege Koraanis. Tõesti, Koraan on tõeliselt teie Issandalt, aga enamik inimesi ei usu.


18

وَمَنْ اَظْلَمُ مِمَّنِ افْتَرٰى عَلَى اللّٰهِ كَذِبًاۗ اُولٰۤىِٕكَ يُعْرَضُوْنَ عَلٰى رَبِّهِمْ وَيَقُوْلُ الْاَشْهَادُ هٰٓؤُلَاۤءِ الَّذِيْنَ كَذَبُوْا عَلٰى رَبِّهِمْۚ اَلَا لَعْنَةُ اللّٰهِ عَلَى الظّٰلِمِيْنَ ۙ

wa man aẓlamu mimmaniftarā ‘alallāhi każibā(n), ulā'ika yu‘raḍūna ‘alā rabbihim wa yaqūlul-asyhādu hā'ulā'il-lażīna każabū ‘alā rabbihim, alā la‘natullāhi ‘alaẓ-ẓālimīn(a).

Ja kes on ebaõiglasem kui see, kes sepitseb valet Allahi vastu? Nad tuuakse oma Issanda ette ja tunnistajad ütlevad: „Need on inimesed, kes valetasid oma Issandale.“ Pidage meeles, et Allahi needus on üleastujate peal.


19

الَّذِيْنَ يَصُدُّوْنَ عَنْ سَبِيْلِ اللّٰهِ وَيَبْغُوْنَهَا عِوَجًاۗ وَهُمْ بِالْاٰخِرَةِ هُمْ كفِٰرُوْنَ

al-lażīna yaṣuddūna ‘an sabīlillāhi wa yabgūnahā ‘iwajā(n), wa hum bil-ākhirati hum kāfirūn(a).

(Nimelt) need, kes takistavad Allahi teelt kõrvale kaldumast ja tahavad seda kõveraks muuta. Ja need on need, kes ei usu hauatagusele elule.


20

اُولٰۤىِٕكَ لَمْ يَكُوْنُوْا مُعْجِزِيْنَ فِى الْاَرْضِ وَمَا كَانَ لَهُمْ مِّنْ دُوْنِ اللّٰهِ مِنْ اَوْلِيَاۤءَ ۘ يُضٰعَفُ لَهُمُ الْعَذَابُ ۗمَا كَانُوْا يَسْتَطِيْعُوْنَ السَّمْعَ وَمَا كَانُوْا يُبْصِرُوْنَ

ulā'ika lam yakūnū mu‘jizīna fil-arḍi wa mā kāna lahum min dūnillāhi min auliyā'(a), yuḍā‘afu lahumul-‘ażāb(u), mā kānū yastaṭī‘ūnas-sam‘a wa mā kānū yubṣirūn(a).

Nad ei suuda ära hoida (Allahi piina) maa peal ja neil ei ole muud abilist kui Allah. Karistus on neile kahekordistunud. Nad ei suuda kuulda (tõde) ega näha (seda).


21

اُولٰۤىِٕكَ الَّذِيْنَ خَسِرُوْٓا اَنْفُسَهُمْ وَضَلَّ عَنْهُمْ مَّا كَانُوْا يَفْتَرُوْنَ

ulā'ikal-lażīna khasirū anfusahum wa ḍalla ‘anhum mā kānū yaftarūn(a).

Need on inimesed, kes endale kahju teevad, ja see, mida nad on alati loonud, kaob neilt.


22

لَاجَرَمَ اَنَّهُمْ فِى الْاٰخِرَةِ هُمُ الْاَخْسَرُوْنَ

lā jarama annahum fil-ākhirati humul-akhsarūn(a).

Kindlasti on nemad need inimesed, kes kaotavad teispoolsuses kõige rohkem.


23

اِنَّ الَّذِيْنَ اٰمَنُوْا وَعَمِلُوا الصّٰلِحٰتِ وَاَخْبَتُوْٓا اِلٰى رَبِّهِمْۙ اُولٰۤىِٕكَ اَصْحٰبُ الْجَنَّةِۚ هُمْ فِيْهَا خٰلِدُوْنَ

innal-lażīna āmanū wa ‘amiluṣ-ṣāliḥāti wa akhbatū ilā rabbihim, ulā'ika aṣḥābul-jannati hum fīhā khālidūn(a).

Tõesti, need, kes usuvad ja teevad häid tegusid ning alandavad end Jumala ees, on taeva elanikud ja jäävad sinna igaveseks.


24

۞ مَثَلُ الْفَرِيْقَيْنِ كَالْاَعْمٰى وَالْاَصَمِّ وَالْبَصِيْرِ وَالسَّمِيْعِۗ هَلْ يَسْتَوِيٰنِ مَثَلًا ۗ اَفَلَا تَذَكَّرُوْنَ ࣖ

maṡalul-farīqaini kal-a‘mā wal-aṣammi wal-baṣīri was-samī‘(i), hal yastawiyāni maṡalā(n), afalā tażakkarūn(a).

Kahe grupi (uskmatute ja usklike) tähendamissõna on nagu pimedad ja kurtid ning nägevad ja kuulvad inimesed. Kas need kaks gruppi on samad? Kas te siis ei võta sellest õppetundi?


25

وَلَقَدْ اَرْسَلْنَا نُوْحًا اِلٰى قَوْمِهٖٓ اِنِّيْ لَكُمْ نَذِيْرٌ مُّبِيْنٌ ۙ

wa laqad arsalnā nūḥan ilā qaumihī innī lakum nażīrum mubīn(un).

Ja tõepoolest, Me saatsime Noa tema rahva juurde (ta ütles): „Tõesti, ma olen teile selge hoiatus,


26

اَنْ لَّا تَعْبُدُوْٓا اِلَّا اللّٰهَ ۖاِنِّيْٓ اَخَافُ عَلَيْكُمْ عَذَابَ يَوْمٍ اَلِيْمٍ

allā ta‘budū illallāh(a), innī akhāfu ‘alaikum ‘ażāba yaumin alīm(in).

„Nii et sa ei kummardaks kedagi peale Allahi. Ma tõesti kardan, et sind tabab karistus väga valusal päeval.“


27

فَقَالَ الْمَلَاُ الَّذِيْنَ كَفَرُوْا مِنْ قَوْمِهٖ مَا نَرٰىكَ اِلَّا بَشَرًا مِّثْلَنَا وَمَا نَرٰىكَ اتَّبَعَكَ اِلَّا الَّذِيْنَ هُمْ اَرَاذِلُنَا بَادِيَ الرَّأْيِۚ وَمَا نَرٰى لَكُمْ عَلَيْنَا مِنْ فَضْلٍۢ بَلْ نَظُنُّكُمْ كٰذِبِيْنَ

fa qālal-mala'ul-lażīna kafarū min qaumihī mā narāka illā basyaram miṡlanā wa mā narākattaba‘aka illal-lażīna hum arāżilunā bādiyar-ra'y(i), wa mā narā lakum ‘alainā min faḍlim bal naẓunnukum kāżibīn(a).

Seega ütlesid oma rahva seast uskmatud juhid: „Me ei näe sind, vaid ainult tavalist inimest nagu meie, ja me ei näe kedagi, kes sind järgib, vaid ainult meie seast alandlikke, kes on kiired uskuma. Me ei näe, et sul oleks meie ees mingit eelist, tegelikult me ​​peame sind valetajaks.“


28

قَالَ يٰقَوْمِ اَرَءَيْتُمْ اِنْ كُنْتُ عَلٰى بَيِّنَةٍ مِّنْ رَّبِّيْ وَاٰتٰىنِيْ رَحْمَةً مِّنْ عِنْدِهٖ فَعُمِّيَتْ عَلَيْكُمْۗ اَنُلْزِمُكُمُوْهَا وَاَنْتُمْ لَهَا كٰرِهُوْنَ

qāla yā qaumi ara'aitum in kuntu ‘alā bayyinatim mir rabbī wa ātānī raḥmatam min ‘indihī fa ‘ummiyat ‘alaikum, anulzimukumūhā wa antum lahā kārihūn(a).

Ta (Noo) ütles: „Oo, mu rahvas! Mida te arvaksite, kui mul oleks selge tõestus oma Isandalt ja ma saaksin Temalt halastust, samal ajal kui (see arm) oleks teile varjatud? Kas me sunniksime teid seda vastu võtma, isegi kui see teile ei meeldi?“


29

وَيٰقَوْمِ لَآ اَسْـَٔلُكُمْ عَلَيْهِ مَالًاۗ اِنْ اَجْرِيَ اِلَّا عَلَى اللّٰهِ وَمَآ اَنَا۠ بِطَارِدِ الَّذِيْنَ اٰمَنُوْاۗ اِنَّهُمْ مُّلٰقُوْا رَبِّهِمْ وَلٰكِنِّيْٓ اَرٰىكُمْ قَوْمًا تَجْهَلُوْنَ

wa yā qaumi lā as'alukum ‘alaihi mālā(n), in ajriya illā ‘alallāhi wa mā ana biṭāridil-lażīna āmanū, innahum mulāqū rabbihim wa lākinnī arākum qauman tajhalūn(a).

Ja oo, mu rahvas! Ma ei palu teilt oma kutse eest rikkust. Minu tasu on ainult Allahilt ja ma ei heida kunagi välja kedagi, kes on uskunud. Tõesti, nad kohtuvad oma Issandaga, aga ma pean teid rumalaks rahvaks.


30

وَيٰقَوْمِ مَنْ يَّنْصُرُنِيْ مِنَ اللّٰهِ اِنْ طَرَدْتُّهُمْ ۗ اَفَلَا تَذَكَّرُوْنَ

wa yā qaumi may yanṣurunī minallāhi in ṭarattuhum, afalā tażakkarūn(a).

Ja oo, mu rahvas! Kes aitab mind Allahi (karistuse) eest, kui ma nad minema ajan? Kas te ei võta õppetunde?


31

وَلَآ اَقُوْلُ لَكُمْ عِنْدِيْ خَزَاۤىِٕنُ اللّٰهِ وَلَآ اَعْلَمُ الْغَيْبَ وَلَآ اَقُوْلُ اِنِّيْ مَلَكٌ وَّلَآ اَقُوْلُ لِلَّذِيْنَ تَزْدَرِيْٓ اَعْيُنُكُمْ لَنْ يُّؤْتِيَهُمُ اللّٰهُ خَيْرًا ۗ اَللّٰهُ اَعْلَمُ بِمَا فِيْٓ اَنْفُسِهِمْ ۚاِنِّيْٓ اِذًا لَّمِنَ الظّٰلِمِيْنَ

wa lā aqūlu lakum ‘indī khazā'inullāhi wa lā a‘lamul-gaiba wa lā aqūlu innī malakuw wa lā aqūlu lil-lażīna tazdarī a‘yunukum lay yu'tiyahumullāhu khairā(n), allāhu a‘lamu bimā fī anfusihim, innī iżal laminaẓ-ẓālimīn(a).

Ja ma ei ütle teile, et mul on Allahilt toiduvarusid ja rikkust, ega ma tea nähtamatut, ega ma ütle, et ma olen ingel, ega ma ütle neile, keda teie silmad põlgavad: "Allah ei anna neile head. Allah teab kõige paremini, mis on nende hinges. Tõesti, ma oleksin nende seas, kes patustavad."


32

قَالُوْا يٰنُوْحُ قَدْ جَادَلْتَنَا فَاَ كْثَرْتَ جِدَالَنَا فَأْتِنَا بِمَا تَعِدُنَآ اِنْ كُنْتَ مِنَ الصّٰدِقِيْنَ

qālū yā nūḥu qad jādaltanā fa akṡarta jidālanā fa'tinā bimā ta‘idunā in kunta minaṣ-ṣādiqīn(a).

Nad ütlesid: „Oo, Nuh! Tõesti, sa oled meiega vaidlenud ja oled oma vaidlust meie vastu pikendanud, seega too meile karistus, millega sa ähvardasid, kui sa oled tõemeelne.“


33

قَالَ اِنَّمَا يَأْتِيْكُمْ بِهِ اللّٰهُ اِنْ شَاۤءَ وَمَآ اَنْتُمْ بِمُعْجِزِيْنَ

qāla innamā ya'tīkum bihillāhu in syā'a wa mā antum bimu‘jizīn(a).

Ta (Nooa) vastas: „Ainult Allah karistab teid, kui Ta tahab, ja te ei pääse põgenema.“


34

وَلَا يَنْفَعُكُمْ نُصْحِيْٓ اِنْ اَرَدْتُّ اَنْ اَنْصَحَ لَكُمْ اِنْ كَانَ اللّٰهُ يُرِيْدُ اَنْ يُّغْوِيَكُمْ ۗهُوَ رَبُّكُمْ ۗوَاِلَيْهِ تُرْجَعُوْنَۗ

wa lā yanfa‘ukum nuṣḥī in arattu an anṣaḥa lakum in kānallāhu yurīdu ay yugwiyakum, huwa rabbukum, wa ilaihi turja‘ūn(a).

Ja minu nõuannetest pole teile kasu, isegi kui ma tahan teile nõu anda, kui Allah tahab teid eksiteele juhtida. Tema on teie Issand ja Tema juurde peate te tagasi pöörduma.“


35

اَمْ يَقُوْلُوْنَ افْتَرٰىهُۗ قُلْ اِنِ افْتَرَيْتُهٗ فَعَلَيَّ اِجْرَامِيْ وَاَنَا۠ بَرِيْۤءٌ مِّمَّا تُجْرِمُوْنَ ࣖ

am yaqūlūnaftarāh(u), qul iniftaraituhū fa ‘alayya ijrāmī wa ana barī'um mimmā tujrimūn(a).

Isegi nemad (uskmatud) ütlesid: „Ta lihtsalt mõtles selle välja.“ Ütle (Muhammed): „Kui ma selle välja mõtlen, kannan ma pattu ja olen vaba patust, mida teie teete.“


36

وَاُوْحِيَ اِلٰى نُوْحٍ اَنَّهٗ لَنْ يُّؤْمِنَ مِنْ قَوْمِكَ اِلَّا مَنْ قَدْ اٰمَنَ فَلَا تَبْتَىِٕسْ بِمَا كَانُوْا يَفْعَلُوْنَۖ

wa ūḥiya ilā nūḥin annahū lay yu'mina min qaumika illā man qad āmana falā tabta'is bimā kānū yaf‘alūn(a).

Ja Noale ilmutati: „Tea, et su rahva seas ei ole ühtegi usklikku peale nende, kes tõeliselt usuvad, seepärast ära kurvasta selle pärast, mida nad teevad.“


37

وَاصْنَعِ الْفُلْكَ بِاَعْيُنِنَا وَوَحْيِنَا وَلَا تُخَاطِبْنِيْ فِى الَّذِيْنَ ظَلَمُوْا ۚاِنَّهُمْ مُّغْرَقُوْنَ

waṣna‘il-fulka bi'a‘yuninā wa waḥyinā wa lā tukhāṭibnī fil-lażīna ẓalamū, innahum mugraqūn(a).

Ja ehitage laev Meie ilmutuste juhendamise ja järelevalve all ning ärge rääkige Minuga patustajatest. Kindlasti nad uputatakse.


38

وَيَصْنَعُ الْفُلْكَۗ وَكُلَّمَا مَرَّ عَلَيْهِ مَلَاٌ مِّنْ قَوْمِهٖ سَخِرُوْا مِنْهُ ۗقَالَ اِنْ تَسْخَرُوْا مِنَّا فَاِنَّا نَسْخَرُ مِنْكُمْ كَمَا تَسْخَرُوْنَۗ

wa yaṣna‘ul-fulk(a), wa kullamā marra ‘alaihi mala'um min qaumihī sakhirū minh(u), qāla in taskharū minnā fa innā naskharu minkum kamā taskharūn(a).

Ja ta (Noa) hakkas laeva ehitama. Alati, kui ta rahva juhid temast mööda läksid, pilkasid nad teda. Ta (Noa) ütles: „Kui te meid pilkate, siis pilkame meie teid, nagu teie meid pilkate.”


39

فَسَوْفَ تَعْلَمُوْنَۙ مَنْ يَّأْتِيْهِ عَذَابٌ يُّخْزِيْهِ وَيَحِلُّ عَلَيْهِ عَذَابٌ مُّقِيْمٌ

fa saufa ta‘lamūn(a), may ya'tīhi ‘ażābuy yukhzīhi wa yaḥillu ‘alaihi ‘ażābum muqīm(un).

Siis te tulevikus teate, keda tabab alandav karistus ja keda tabab igavene karistus."


40

حَتّٰىٓ اِذَا جَاۤءَ اَمْرُنَا وَفَارَ التَّنُّوْرُۙ قُلْنَا احْمِلْ فِيْهَا مِنْ كُلٍّ زَوْجَيْنِ اثْنَيْنِ وَاَهْلَكَ اِلَّا مَنْ سَبَقَ عَلَيْهِ الْقَوْلُ وَمَنْ اٰمَنَ ۗوَمَآ اٰمَنَ مَعَهٗٓ اِلَّا قَلِيْلٌ

Ḥattā iżā jā'a amrunā wafārat-tannūr(u), qulnaḥmil fīhā min kullin zaujainiṡnaini wa ahlaka illā man sabaqa ‘alaihil-qaulu wa man āman(a), wa mā āmana ma‘ahū illā qalīl(un).

Kuni Meie käsk tuli ja ahi (köök) vett välja andis, ütlesime Me: „Laadige sinna (anumasse) iga (looma)paar (isane ja emane) ja (ka) oma perekond, välja arvatud need, keda eelmine määrus puudutas, ja (laadige ka) need, kes usuvad.“ Selgus, et Noaga koos oli vaid mõni üksik usklik.


41

۞ وَقَالَ ارْكَبُوْا فِيْهَا بِسْمِ اللّٰهِ مَجْرٰ۪ىهَا وَمُرْسٰىهَا ۗاِنَّ رَبِّيْ لَغَفُوْرٌ رَّحِيْمٌ

wa qālarkabū fīhā bismillāhi majrêhā wa mursāhā, inna rabbī lagafūrur raḥīm(un).

Ja ta ütles: „Tulge kõik laevale, (mainides) Jumala nime, kui see purjetab ja ankurdab. Tõesti, mu Isand on Andestav, Kõige Halastavam.“


42

وَهِيَ تَجْرِيْ بِهِمْ فِيْ مَوْجٍ كَالْجِبَالِۗ وَنَادٰى نُوْحُ ِۨابْنَهٗ وَكَانَ فِيْ مَعْزِلٍ يّٰبُنَيَّ ارْكَبْ مَّعَنَا وَلَا تَكُنْ مَّعَ الْكٰفِرِيْنَ

wa hiya tajrī bihim fī maujin kal-jibāl(i), wa nādā nūḥunibnahū wa kāna fī ma‘ziliy yā bunayyarkam ma‘anā wa lā takum ma‘al-kāfirīn(a).

Ja laev purjetas, kandes neid lainetesse nagu mägesid. Ja Noa hüüdis oma poega, kui too (laps) oli üksildases paigas: „Oo, mu poeg! Tule (laevale) meiega üles ja ära ole koos uskmatutega.“


43

قَالَ سَاٰوِيْٓ اِلٰى جَبَلٍ يَّعْصِمُنِيْ مِنَ الْمَاۤءِ ۗقَالَ لَا عَاصِمَ الْيَوْمَ مِنْ اَمْرِ اللّٰهِ اِلَّا مَنْ رَّحِمَ ۚوَحَالَ بَيْنَهُمَا الْمَوْجُ فَكَانَ مِنَ الْمُغْرَقِيْنَ

qāla sa'āwī ilā jabaliy ya‘ṣimunī minal-mā'(i), qāla lā ‘āṣimal-yauma min amrillāhi illā ma raḥim(a), wa ḥāla bainahumal-mauju fa kāna minal-mugraqīn(a).

Ta (tema poeg) vastas: „Ma otsin varjupaika mäest, mis mind veeuputuse eest kaitseb!“ (Noa) ütles: „Keegi ei kaitse mind täna Allahi piina eest peale Allahi, Kõige Halastavama.“ Ja lainest sai nende kahe vaheline barjäär; siis oli ta (laps) uppunute seas.


44

وَقِيْلَ يٰٓاَرْضُ ابْلَعِيْ مَاۤءَكِ وَيٰسَمَاۤءُ اَقْلِعِيْ وَغِيْضَ الْمَاۤءُ وَقُضِيَ الْاَمْرُ وَاسْتَوَتْ عَلَى الْجُوْدِيِّ وَقِيْلَ بُعْدًا لِّلْقَوْمِ الظّٰلِمِيْنَ

wa qīla yā arḍubla‘ī mā'aki wa yā samā'u aqli‘ī wa gīḍal-mā'u wa quḍiyal-amru wastawat ‘alal-jūdiyyi wa qīla bu‘dal lil-qaumiẓ-ẓālimīn(a).

Ja öeldi: „Oo maa! Neela oma vesi alla ja oo taevas (vihm!), lakka!“ Ja vesi taandus ning käsk sai täidetud ja laev ankurdas Juudi mäel ning öeldi: „Hävigu ülekohtused inimesed!“


45

وَنَادٰى نُوْحٌ رَّبَّهٗ فَقَالَ رَبِّ اِنَّ ابْنِيْ مِنْ اَهْلِيْۚ وَاِنَّ وَعْدَكَ الْحَقُّ وَاَنْتَ اَحْكَمُ الْحٰكِمِيْنَ

wa nādā nūḥur rabbahū fa qāla rabbi innabnī min ahlī, wa inna wa‘dakal-ḥaqqu wa anta aḥkamul-ḥākimīn(a).

Ja Noa anus oma Isandat, öeldes: „Oo, mu Isand, mu poeg on tõepoolest üks minu perekonnast ja Sinu lubadus on tõepoolest tõene. Sina oled kõige õiglasem kohtunik.“


46

قَالَ يٰنُوْحُ اِنَّهٗ لَيْسَ مِنْ اَهْلِكَ ۚاِنَّهٗ عَمَلٌ غَيْرُ صَالِحٍ فَلَا تَسْـَٔلْنِ مَا لَيْسَ لَكَ بِهٖ عِلْمٌ ۗاِنِّيْٓ اَعِظُكَ اَنْ تَكُوْنَ مِنَ الْجٰهِلِيْنَ

qāla yā nūḥu innahū laisa min ahlik(a), innahū ‘amalun gairu ṣāliḥ(in), falā tas'alnī mā laisa laka bihī ‘ilm(un), innī a‘iẓuka an takūna minal-jāhilīn(a).

Ta (Allah) ütles: „Oo, Nuh! Tõesti, ta ei ole sinu suguvõsast, sest tema teod ei ole head, seepärast ära küsi minult midagi, mida sa (mille olemust) ei tea. Ma soovitan sul, et sa ei oleks üks rumalatest inimestest.“


47

قَالَ رَبِّ اِنِّيْٓ اَعُوْذُ بِكَ اَنْ اَسْـَٔلَكَ مَا لَيْسَ لِيْ بِهٖ عِلْمٌ ۗوَاِلَّا تَغْفِرْ لِيْ وَتَرْحَمْنِيْٓ اَكُنْ مِّنَ الْخٰسِرِيْنَ

qāla rabbi innī a‘ūżu bika an as'alaka mā laisa lī bihī ‘ilm(un), wa illā tagfir lī wa tarḥamnī akum minal-khāsirīn(a).

Ta (Nooa õnnistus) ütles: „Oo, mu Isand, ma otsin Sinu juures pelgupaika, et paluda Sinult midagi, mille (olemust) ma ei tea. Kui Sa mulle ei andesta ja mu peale halasta, siis olen ma kindlasti üks kaotajatest.“


48

قِيْلَ يٰنُوْحُ اهْبِطْ بِسَلٰمٍ مِّنَّا وَبَرَكٰتٍ عَلَيْكَ وَعَلٰٓى اُمَمٍ مِّمَّنْ مَّعَكَ ۗوَاُمَمٌ سَنُمَتِّعُهُمْ ثُمَّ يَمَسُّهُمْ مِّنَّا عَذَابٌ اَلِيْمٌ

qīla yā nūḥuhbiṭ bisalāmim minnā wa barakātin ‘alaika wa ‘alā umamim mimmam ma‘ak(a), wa umamun sanumatti‘uhum ṡumma yamassuhum minnā ‘ażābun alīm(un).

Öeldi: „Oo, Nuh! Tule alla rahu ja õnnistustega Meilt sulle ja kõigile inimestele (usklikele), kes on sinuga. Ja on inimesi, kellele Me pakume rõõmu (ilmalikus elus), siis tabab neid Meie valus karistus.“


49

تِلْكَ مِنْ اَنْۢبَاۤءِ الْغَيْبِ نُوْحِيْهَآ اِلَيْكَ ۚمَا كُنْتَ تَعْلَمُهَآ اَنْتَ وَلَا قَوْمُكَ مِنْ قَبْلِ هٰذَاۚ فَاصْبِرْۚ اِنَّ الْعَاقِبَةَ لِلْمُتَّقِيْنَ ࣖ

tilka min ambā'il-gaibi nūḥīhā ilaik(a), mā kunta ta‘lamuhā anta wa lā qaumuka min qabli hāżā, faṣbir, innal-‘āqibata lil-muttaqīn(a).

See on osa nähtamatutest uudistest, mille Me sulle (Muhammedile) oleme saatnud; sina ei teadnud seda kunagi ja sinu rahvas ei teadnud seda ka enne seda. Seega ole kannatlik, tõesti, (hea) lõpp on vagadele.


50

وَاِلٰى عَادٍ اَخَاهُمْ هُوْدًا ۗقَالَ يٰقَوْمِ اعْبُدُوا اللّٰهَ مَا لَكُمْ مِّنْ اِلٰهٍ غَيْرُهٗ ۗاِنْ اَنْتُمْ اِلَّا مُفْتَرُوْنَ

wa ilā ‘ādin akhāhum hūdā(n), qāla yā qaumi‘budullāha mā lakum min ilāhin gairuh(ū), in antum illā muftarūn(a).

Ja Aadi rahvale (Me saatsime) nende venna Hudi. Ta ütles: „Oo, mu rahvas! Teenige Jumalat! Teil pole teist jumalat peale Tema. (Kogu selle aja) olete asju vaid välja mõelnud.“


51

يٰقَوْمِ لَآ اَسْـَٔلُكُمْ عَلَيْهِ اَجْرًا ۗاِنْ اَجْرِيَ اِلَّا عَلَى الَّذِيْ فَطَرَنِيْ ۗ اَفَلَا تَعْقِلُوْنَ

yā qaumi lā as'alukum ‘alaihi ajrā(n), in ajriya illā ‘alal-lażī faṭaranī, afalā ta‘qilūn(a).

Oo, mu rahvas! Ma ei palu teilt selle (minu kutse) eest tasu. Minu tasu on ainult Allahilt, kes mind lõi. Kas te ei saa aru?”


52

وَيٰقَوْمِ اسْتَغْفِرُوْا رَبَّكُمْ ثُمَّ تُوْبُوْٓا اِلَيْهِ يُرْسِلِ السَّمَاۤءَ عَلَيْكُمْ مِّدْرَارًا وَّيَزِدْكُمْ قُوَّةً اِلٰى قُوَّتِكُمْ وَلَا تَتَوَلَّوْا مُجْرِمِيْنَ

wa yā qaumistagfirū rabbakum ṡumma tūbū ilaihi yursilis-samā'a ‘alaikum midrāraw wa yazidkum quwwatan ilā quwwatikum wa lā tatawallau mujrimīn(a).

Ja (Hud ütles): „Oo, mu rahvas! Paluge oma Issandalt andestust ja seejärel parandage meelt Tema ees! Tõesti, Ta saadab väga tugevat vihma, Ta lisab teie väele jõudu ja ärge muutuge patustajateks.“


53

قَالُوْا يٰهُوْدُ مَاجِئْتَنَا بِبَيِّنَةٍ وَّمَا نَحْنُ بِتَارِكِيْٓ اٰلِهَتِنَا عَنْ قَوْلِكَ وَمَا نَحْنُ لَكَ بِمُؤْمِنِيْنَ

qālū yā hūdu mā ji'tanā bibayyinatiw wa mā naḥnu bitārikī ālihatinā ‘an qaulika wa mā naḥnu laka bimu'minīn(a).

Nad (Aadi rahvas) ütlesid: „Oo Hud! Sa ei ole meile toonud ühtegi selget tõendit ja me ei hülga oma ebajumalaid sinu sõnade pärast ega usu sind.“


54

اِنْ نَّقُوْلُ اِلَّا اعْتَرٰىكَ بَعْضُ اٰلِهَتِنَا بِسُوْۤءٍ ۗقَالَ اِنِّيْٓ اُشْهِدُ اللّٰهَ وَاشْهَدُوْٓا اَنِّيْ بَرِيْۤءٌ مِّمَّا تُشْرِكُوْنَ

in naqūlu illa‘tarāka ba‘ḍu ālihatinā bisū'(in), qāla innī usyhidullāha wasyhadū annī barī'um mimmā tusyrikūn(a).

Me ütleme vaid, et mõned meie ebajumalad on teid hullumeelsusega vaevanud.“ Ta (Hud) ütles: „Tõesti, ma tunnistan Allahi ja tunnistan, et ma olen vaba sellest, mida te Temaga seostate.“


55

مِنْ دُوْنِهٖ فَكِيْدُوْنِيْ جَمِيْعًا ثُمَّ لَا تُنْظِرُوْنِ

min dūnihī fa kīdūnī jamī‘an ṡumma lā tunẓirūn(i).

teistega, seepärast tehke kõik oma pettused minu vastu ja ärge enam viivitage.


56

اِنِّيْ تَوَكَّلْتُ عَلَى اللّٰهِ رَبِّيْ وَرَبِّكُمْ ۗمَا مِنْ دَاۤبَّةٍ اِلَّا هُوَ اٰخِذٌۢ بِنَاصِيَتِهَا ۗاِنَّ رَبِّيْ عَلٰى صِرَاطٍ مُّسْتَقِيْمٍ

innī tawakkaltu ‘alallāhi rabbī wa rabbikum, mā min dābbatin illā huwa ākhiżum bināṣiyatihā, inna rabbī ‘alā ṣirāṭim mustaqīm(in).

Tõesti, ma usaldan Jumalat, oma Issandat ja teie Issandat. Pole ühtegi elavat olendit, kellel poleks elu, aga Tema ei hoiaks juukseid. Tõesti, mu Issand on sirgel teel.


57

فَاِنْ تَوَلَّوْا فَقَدْ اَبْلَغْتُكُمْ مَّآ اُرْسِلْتُ بِهٖٓ اِلَيْكُمْ ۗوَيَسْتَخْلِفُ رَبِّيْ قَوْمًا غَيْرَكُمْۗ وَلَا تَضُرُّوْنَهٗ شَيْـًٔا ۗاِنَّ رَبِّيْ عَلٰى كُلِّ شَيْءٍ حَفِيْظٌ

fa in tawallau faqad ablagtukum mā ursiltu bihī ilaikum, wa yastakhlifu rabbī qauman gairakum, wa lā taḍurrūnahū syai'ā(n), inna rabbī ‘alā kulli syai'in ḥafīẓ(un).

Seega, kui te ära pöörate, siis olen ma teile tõepoolest edastanud oma kohustuse teie apostlina. Ja mu Issand asendab teid teise rahvaga, samal ajal kui te ei saa Talle vähimatki kahju teha. Tõesti, mu Issand on kõigi asjade Alalhoidja.


58

وَلَمَّا جَاۤءَ اَمْرُنَا نَجَّيْنَا هُوْدًا وَّالَّذِيْنَ اٰمَنُوْا مَعَهٗ بِرَحْمَةٍ مِّنَّاۚ وَنَجَّيْنٰهُمْ مِّنْ عَذَابٍ غَلِيْظٍ

wa lammā jā'a amrunā najjainā hūdaw wal-lażīna āmanū ma‘ahū biraḥmatim minnā, wa najjaināhum min ‘ażābin galīẓ(in).

Ja kui Meie karistus tuli, päästsime Me Hudi ja need, kes koos temaga uskusid, Oma halastusega. Me päästame (ka) nemad (teises elus) ränga karistuse eest.


59

وَتِلْكَ عَادٌ ۖجَحَدُوْا بِاٰيٰتِ رَبِّهِمْ وَعَصَوْا رُسُلَهٗ وَاتَّبَعُوْٓا اَمْرَ كُلِّ جَبَّارٍ عَنِيْدٍ

wa tilka ‘ādun jaḥadū bi'āyāti rabbihim wa ‘aṣau rusulahū wattaba‘ū amra kulli jabbārin ‘anīd(in).

Ja see on (lugu) Aadi inimestest, kes eitasid Jumala märke (väge). Nad ei kuuletunud Tema apostlitele ja kuuletusid kõigi omavoliliste ja sõnakuulmatute valitsejate käskudele.


60

وَاُتْبِعُوْا فِيْ هٰذِهِ الدُّنْيَا لَعْنَةً وَّيَوْمَ الْقِيٰمَةِ ۗ اَلَآ اِنَّ عَادًا كَفَرُوْا رَبَّهُمْ ۗ اَلَا بُعْدًا لِّعَادٍ قَوْمِ هُوْدٍ ࣖ

wa utbi‘ū fī hażihid-dun-yā la‘nataw wa yaumal-qiyāmah(ti), alā inna ‘ādan kafarū rabbahum, alā bu‘dal li‘ādin qaumi hūd(in).

Ja neile järgnevad alati needused selles maailmas ja (sarnaselt) Kohtupäeval. Pidage meeles, Adi rahvas eitas oma Jumalat. Tõesti, Adi rahvas, Hudi rahvas, hukkub.


61

۞ وَاِلٰى ثَمُوْدَ اَخَاهُمْ صٰلِحًا ۘ قَالَ يٰقَوْمِ اعْبُدُوا اللّٰهَ مَا لَكُمْ مِّنْ اِلٰهٍ غَيْرُهٗ ۗهُوَ اَنْشَاَكُمْ مِّنَ الْاَرْضِ وَاسْتَعْمَرَكُمْ فِيْهَا فَاسْتَغْفِرُوْهُ ثُمَّ تُوْبُوْٓا اِلَيْهِ ۗاِنَّ رَبِّيْ قَرِيْبٌ مُّجِيْبٌ

wa ilā ṡamūda akhāhum ṣālihā(n), qāla yā qaumi‘budullāḥa mā lakum min ilāhin gairuh(ū), huwa ansya'akum minal-arḍi wasta‘marakum fīhā fastagfirūhu ṡumma tūbū ilaih(i), inna rabbī qarībum mujīb(un).

ja samudile (samuti saatsime) nende venna Salehi. Ta ütles: „Oo, mu rahvas! Teenige Jumalat, teile ei ole teist jumalat peale Tema. Ta on teid loonud maast (pinnasest) ja teinud teid jõukaks, seepärast paluge Temalt andestust ja seejärel parandage meelt Tema ees. Tõesti, mu Issand on väga lähedal (Tema halastus) ja võtab vastu (Tema sulaste palved).“


62

قَالُوْا يٰصٰلِحُ قَدْ كُنْتَ فِيْنَا مَرْجُوًّا قَبْلَ هٰذَآ اَتَنْهٰىنَآ اَنْ نَّعْبُدَ مَا يَعْبُدُ اٰبَاۤؤُنَا وَاِنَّنَا لَفِيْ شَكٍّ مِّمَّا تَدْعُوْنَآ اِلَيْهِ مُرِيْبٍ

qālū yā ṣāliḥu qad kunta fīnā marjuwwan qabla hāżā atanhānā an na‘buda mā ya‘budu ābā'unā wa innanā lafī syakkim mimmā tad‘ūnā ilaihi murīb(in).

Nad (samud) ütlesid: „Oo Saleh! Tõesti, enne kui sa meie seas olid, olid sa lootuse inimene. Miks sa keelad meil kummardada seda, mida meie esivanemad kummardasid? Tõesti, me oleme tõesti kahtluses ja mures selle pärast, millist (religiooni) sa meile kutsud.“


63

قَالَ يٰقَوْمِ اَرَءَيْتُمْ اِنْ كُنْتُ عَلٰى بَيِّنَةٍ مِّنْ رَّبِّيْۗ وَاٰتٰىنِيْ مِنْهُ رَحْمَةً فَمَنْ يَّنْصُرُنِيْ مِنَ اللّٰهِ اِنْ عَصَيْتُهٗ ۗفَمَا تَزِيْدُوْنَنِيْ غَيْرَ تَخْسِيْرٍ

qāla yā qaumi ara'aitum in kuntu ‘alā bayyinatim mir rabbī, wa ātānī minhu raḥmatan famay yanṣurunī minallāhi in ‘aṣaituh(ū), famā tazīdūnanī gaira takhsīr(in).

Ta (Saleh) ütles: „Oo, mu rahvas! Selgitage mulle, et kui mul on selged tõendid oma Isandalt ja Ta on mulle andnud armu (ennustuse), siis kes aitab mind Allahi (karistusest), kui ma Talle ei kuuletu? Siis te ainult suurendate minu kaotusi.“


64

وَيٰقَوْمِ هٰذِهٖ نَاقَةُ اللّٰهِ لَكُمْ اٰيَةً فَذَرُوْهَا تَأْكُلْ فِيْٓ اَرْضِ اللّٰهِ وَلَا تَمَسُّوْهَا بِسُوْۤءٍ فَيَأْخُذَكُمْ عَذَابٌ قَرِيْبٌ

wa yā qaumi hāżihī nāqatullāhi lakum āyatan fa żarūhā ta'kul fī arḍillāhi wa lā tamassūhā bisū'in fa ya'khużakum ‘ażābun qarīb(un).

Ja oo, mu rahvas! See on Allahilt saadud kaamel, ime teile, laske tal toituda Allahi maast ja ärge häirige teda ühegi häirimisega, mis teid koheselt karistada võiks.


65

فَعَقَرُوْهَا فَقَالَ تَمَتَّعُوْا فِيْ دَارِكُمْ ثَلٰثَةَ اَيَّامٍ ۗذٰلِكَ وَعْدٌ غَيْرُ مَكْذُوْبٍ

fa ‘aqarūhā fa qāla tamatta‘ū fī dārikum ṡalāṡata ayyām(in), żālika wa‘dun gairu makżūb(in).

Siis nad tapsid kaameli ja ta (Saleh) ütles: „Rõõmustage kõik oma kodudes kolm päeva. See on lubadus, mida ei saa eitada.“


66

فَلَمَّا جَاۤءَ اَمْرُنَا نَجَّيْنَا صٰلِحًا وَّالَّذِيْنَ اٰمَنُوْا مَعَهٗ بِرَحْمَةٍ مِّنَّا وَمِنْ خِزْيِ يَوْمِىِٕذٍ ۗاِنَّ رَبَّكَ هُوَ الْقَوِيُّ الْعَزِيْزُ

falammā jā'a amrunā najjainā ṣāliḥaw wal-lażīna āmanū ma‘ahū biraḥmatim minnā wa min khizyi yaumi'iż(in), inna rabbaka huwal-qawiyyul-‘ażīz(u).

Ja kui Meie otsus tuli, päästsime Me Salehi ja need, kes koos temaga uskusid, Oma halastusega ja (päästsime) nad sel päeval alandusest. Tõesti, teie Isand on Kõigeväeline, Kõikvõimas.


67

وَاَخَذَ الَّذِيْنَ ظَلَمُوا الصَّيْحَةُ فَاَصْبَحُوْا فِيْ دِيَارِهِمْ جٰثِمِيْنَۙ

wa akhażal-lażīna ẓalamuṣ-ṣaiḥatu fa aṣbaḥū fī dārihim jāṡimīn(a).

Siis langes kõuekõmin ülekohtuse rahva peale, nii et nad surid oma majades lamades


68

كَاَنْ لَّمْ يَغْنَوْا فِيْهَا ۗ اَلَآ اِنَّ ثَمُوْدَا۟ كَفَرُوْا رَبَّهُمْ ۗ اَلَا بُعْدًا لِّثَمُوْدَ ࣖ

ka allam yagnau fīhā, alā inna ṡamūda kafarū rabbahum, alā bu‘dal liṡamūd(a).

Nad olid justkui poleks selles paigas kunagi elanudki. Pidage meeles, Samudi rahvas salgas oma Jumalat. Pidage meeles, Samudi rahvas hukkub.


69

وَلَقَدْ جَاۤءَتْ رُسُلُنَآ اِبْرٰهِيْمَ بِالْبُشْرٰى قَالُوْا سَلٰمًا ۖقَالَ سَلٰمٌ فَمَا لَبِثَ اَنْ جَاۤءَ بِعِجْلٍ حَنِيْذٍ

wa laqad jā'at rusulunā ibrāhīma bil-busyrā qālū salāmā(n), qāla salāmun famā labiṡa an jā'a bi‘ijlin ḥanīż(in).

Ja Meie sõnumitoojad (inglid) olid tulnud Ibrahimi juurde heade uudistega ja ütlesid: "Palju õnne!" Ta (Ibrahim) vastas: "Palju õnne (teile)." Peagi pärast seda serveeris Ibrahim röstitud vasikaliha.


70

فَلَمَّا رَآٰ اَيْدِيَهُمْ لَا تَصِلُ اِلَيْهِ نَكِرَهُمْ وَاَوْجَسَ مِنْهُمْ خِيْفَةً ۗقَالُوْا لَا تَخَفْ اِنَّآ اُرْسِلْنَآ اِلٰى قَوْمِ لُوْطٍۗ

falammā ra'ā aidiyahum lā taṣilu ilaihi nakirahum wa aujasa minhum khīfah(tan), qālū lā takhaf innā ursilnā ilā qaumi lūṭ(in).

Kui ta nägi, et nende käed teda ei puudutanud, kahtlustas ta (Ibrahim) neid ja kartis neid. Nad (inglid) ütlesid: „Ärge kartke, meid saadeti tõepoolest Luti rahva juurde.“


71

وَامْرَاَتُهٗ قَاۤىِٕمَةٌ فَضَحِكَتْ فَبَشَّرْنٰهَا بِاِسْحٰقَۙ وَمِنْ وَّرَاۤءِ اِسْحٰقَ يَعْقُوْبَ

wamra'atuhū qā'imatun fa ḍaḥikat fa basysyarnāhā bi'isḥāq(a), wa miw warā'i isḥāqa ya‘qūb(a).

Ja ta naine tõusis püsti ning naeratas. Seega Me andsime talle head uudised Iisakist ja pärast Iisakit Jaakobist.


72

قَالَتْ يٰوَيْلَتٰىٓ ءَاَلِدُ وَاَنَا۠ عَجُوْزٌ وَّهٰذَا بَعْلِيْ شَيْخًا ۗاِنَّ هٰذَا لَشَيْءٌ عَجِيْبٌ

qālat yā wailatā a'alidu wa ana ‘ajūzuw wa hāżā ba‘lī syaikhā(n), inna hāżā lasyai'un ‘ajīb(un).

Ta (tema naine) ütles: "See on tõeliselt imeline, kas on võimalik, et ma sünnitan lapse, kui olen juba vana ja mu abikaasa on väga vana? See on tõeliselt imeline asi."


73

قَالُوْٓا اَتَعْجَبِيْنَ مِنْ اَمْرِ اللّٰهِ رَحْمَتُ اللّٰهِ وَبَرَكٰتُهٗ عَلَيْكُمْ اَهْلَ الْبَيْتِۗ اِنَّهٗ حَمِيْدٌ مَّجِيْدٌ

qālū ata‘jabīna min amrillāhi raḥmatullāhi wa barakātuh(ū), ‘alaikum ahlal-bait(i), innahū ḥamīdum majīd(un).

Nad (inglid) ütlesid: „Miks te imestate Allahi otsuse üle? (See on) Allahi halastus ja õnnistused, mis on teie peale valatud, oo Bayti rahvas! Tõesti, Allah on Kõige Kiiduväärt, Kõige Halastavam.“


74

فَلَمَّا ذَهَبَ عَنْ اِبْرٰهِيْمَ الرَّوْعُ وَجَاۤءَتْهُ الْبُشْرٰى يُجَادِلُنَا فِيْ قَوْمِ لُوْطٍ

falammā żahaba ‘an ibrāhīmar rau‘u wa jā'athul busyrā yujādilunā fī qaumi lūṭ(in).

Kui Ibrahimist hirm kadus ja head uudised temani jõudsid, küsis ta Meilt (inglitelt) Luti rahva kohta.


75

اِنَّ اِبْرٰهِيْمَ لَحَلِيْمٌ اَوَّاهٌ مُّنِيْبٌ

inna ibrāhīma laḥalīmun awwāhum munīb(un).

Ibrahim oli tõeliselt lahke, leebe ja talle meeldis (Allahi juurde) tagasi pöörduda.


76

يٰٓاِبْرٰهِيْمُ اَعْرِضْ عَنْ هٰذَا ۚاِنَّهٗ قَدْ جَاۤءَ اَمْرُ رَبِّكَۚ وَاِنَّهُمْ اٰتِيْهِمْ عَذَابٌ غَيْرُ مَرْدُوْدٍ

yā ibrāhīmu a‘riḍ ‘an hāżā, innahū qad jā'a amru rabbik(a), wa innahum ātīhim ‘ażābun gairu mardūd(in).

Oo, Ibrahim! Jäta see (vestlus) maha, sest tõepoolest, su Issanda otsus on saabunud ja neid tabab karistus, mida ei saa tagasi lükata.


77

وَلَمَّا جَاۤءَتْ رُسُلُنَا لُوْطًا سِيْۤءَ بِهِمْ وَضَاقَ بِهِمْ ذَرْعًا وَّقَالَ هٰذَا يَوْمٌ عَصِيْبٌ

wa lammā jā'at rusulunā lūṭan sī'a bihim wa ḍāqa bihim żar‘aw wa qāla hāżā yaumun ‘aṣīb(un).

Ja kui Meie sõnumitoojad (inglid) Luti juurde tulid, tundis ta kahtlust ja ta rindkere pigistus nende pärast. Ta (Lut) ütles: "See on väga raske päev."


78

وَجَاۤءَهٗ قَوْمُهٗ يُهْرَعُوْنَ اِلَيْهِۗ وَمِنْ قَبْلُ كَانُوْا يَعْمَلُوْنَ السَّيِّاٰتِۗ قَالَ يٰقَوْمِ هٰٓؤُلَاۤءِ بَنَاتِيْ هُنَّ اَطْهَرُ لَكُمْ فَاتَّقُوا اللّٰهَ وَلَا تُخْزُوْنِ فِيْ ضَيْفِيْۗ اَلَيْسَ مِنْكُمْ رَجُلٌ رَّشِيْدٌ

wa jā'ahū qaumuhū yuhra‘ūna ilaih(i), wa min qablu kānū ya‘malūnas-sayyi'āt(i), qāla yā qaumi hā'ulā'i banātī hunna aṭharu lakum fattaqullāha wa lā tukhzūni fī ḍaifī, alaisa minkum rajulur rasyīd(un).

Ja tema rahvas tuli otsekohe tema juurde. Ja iidsetest aegadest peale on nad alati toime pannud vastikuid tegusid. Lut ütles: „Oo, mu rahvas! Need on minu (maa) tütred, nad on teile pühamad, seega kartke Allahi ja ärge teotage minu (nime) mu külalise ees. Kas teie seas pole kedagi, kes on tark?“


79

قَالُوْا لَقَدْ عَلِمْتَ مَا لَنَا فِيْ بَنٰتِكَ مِنْ حَقٍّۚ وَاِنَّكَ لَتَعْلَمُ مَا نُرِيْدُ

qālū laqad ‘alimta mā lanā fī banātika min ḥaqq(in), wa innaka lata‘lamu mā nurīd(u).

Nad vastasid: „Tõesti, te teate, et meil pole teie tütarde järele mingit iha; ja te teate kindlasti, mida me tegelikult tahame.“


80

قَالَ لَوْ اَنَّ لِيْ بِكُمْ قُوَّةً اَوْ اٰوِيْٓ اِلٰى رُكْنٍ شَدِيْدٍ

qāla lau anna lī bikum quwwatan au āwī ilā ruknin syadīd(in).

Ta (Lut) ütles: „Kui mul oleks jõudu (sind tagasi lükata) või kui ma saaksin varjupaika tugevas perekonnas leida (loomulikult ma teeksin seda).“


81

قَالُوْا يٰلُوْطُ اِنَّا رُسُلُ رَبِّكَ لَنْ يَّصِلُوْٓا اِلَيْكَ فَاَسْرِ بِاَهْلِكَ بِقِطْعٍ مِّنَ الَّيْلِ وَلَا يَلْتَفِتْ مِنْكُمْ اَحَدٌ اِلَّا امْرَاَتَكَۗ اِنَّهٗ مُصِيْبُهَا مَآ اَصَابَهُمْ ۗاِنَّ مَوْعِدَهُمُ الصُّبْحُ ۗ اَلَيْسَ الصُّبْحُ بِقَرِيْبٍ

qālū yā lūṭu innā rusulu rabbika lay yaṣilū ilaika fa asri bi'ahlika biqiṭ‘im minal-laili wa lā yaltafit minkum aḥadun illamra'atak(a), innahū muṣībuhā mā aṣābahum, inna mau‘idahumuṣ-ṣubḥ(u), alaisaṣ-ṣubḥu biqarīb(in).

Nad (inglid) ütlesid: „Oo Lut! Meie oleme sinu Issanda sõnumitoojad; nad ei tee sulle halba. Seega mine öö lõpus oma perega välja ja ära lase kellelgi teist peale oma naise tagasi vaadata. Teda tabavad kindlasti piinad, mis neid tabasid. Nende piinade tund on koidikul. Kas koidik pole mitte lähedal?“


82

فَلَمَّا جَاۤءَ اَمْرُنَا جَعَلْنَا عَالِيَهَا سَافِلَهَا وَاَمْطَرْنَا عَلَيْهَا حِجَارَةً مِّنْ سِجِّيْلٍ مَّنْضُوْدٍ

falammā jā'a amrunā ja‘alnā ‘āliyahā sāfilahā wa amṭarnā ‘alaihā ḥijāratam min sijjīlim manḍūd(in).

Ja kui Meie kohtuotsus tuli, siis Me pöörasime Luti rahva maa ümber ja sadasime neile põlevast maast kive peale,


83

مُسَوَّمَةً عِنْدَ رَبِّكَۗ وَمَا هِيَ مِنَ الظّٰلِمِيْنَ بِبَعِيْدٍ ࣖ

musawwamatan ‘inda rabbik(a) wa mā hiya minaẓ-ẓālimīna biba‘īd(in).

millele teie Isand andis tunnustähe. Ja karistus ei ole patustajast kaugel.


84

۞ وَاِلٰى مَدْيَنَ اَخَاهُمْ شُعَيْبًا ۗقَالَ يٰقَوْمِ اعْبُدُوا اللّٰهَ مَا لَكُمْ مِّنْ اِلٰهٍ غَيْرُهٗ ۗوَلَا تَنْقُصُوا الْمِكْيَالَ وَالْمِيْزَانَ اِنِّيْٓ اَرٰىكُمْ بِخَيْرٍ وَّاِنِّيْٓ اَخَافُ عَلَيْكُمْ عَذَابَ يَوْمٍ مُّحِيْطٍ

wa ilā madyana akhāhum syu‘aibā(n), qāla yā qaumi‘budullāha mā lakum min ilāhin gairuh(ū), wa lā tanquṣul-mikyāla wal-mīzāna innī arākum bikhairiw wa innī akhāfu ‘alaikum ‘ażāba yaumim muḥīṭ(in).

Ja (Me saatsime) Mediaani (rahvale) nende venna Shuaibi. Ta ütles: „Oo, mu rahvas! Teenige Jumalat! Teil pole teist jumalat peale Tema. Ja ärge vähendage mõõte ega mõõdupuud. Tõesti, ma näen teid heas seisus (õitsemas). Ja tõepoolest, ma kardan, et teid tabab karistus hävingupäeval (kohtupäeval).“


85

وَيٰقَوْمِ اَوْفُوا الْمِكْيَالَ وَالْمِيْزَانَ بِالْقِسْطِ وَلَا تَبْخَسُوا النَّاسَ اَشْيَاۤءَهُمْ وَلَا تَعْثَوْا فِى الْاَرْضِ مُفْسِدِيْنَ

wa yā qaumi auful-mikyāla wal-mīzāna bil-qisṭi wa lā tabkhasun-nāsa asy-yā'ahum wa lā ta‘ṡau fil-arḍi mufsidīn(a).

Ja oo, mu rahvas! Täitke õiglaselt mõõte ja mõõdupuid ning ärge tehke kahju inimeste õigustele ja ärge tekitage maa peal kurja kahju tehes.


86

بَقِيَّتُ اللّٰهِ خَيْرٌ لَّكُمْ اِنْ كُنْتُمْ مُّؤْمِنِيْنَ ەۚ وَمَآ اَنَا۠ عَلَيْكُمْ بِحَفِيْظٍ

baqiyyatullāhi khairul lakum in kuntum mu'minīn(a), wa mā ana ‘alaikum biḥafīẓ(in).

See, mis Allahilt alles jääb (seaduslik), on teile parem, kui te olete usklikud. Ja Mina ei ole teie üle kaitsja.


87

قَالُوْا يٰشُعَيْبُ اَصَلٰوتُكَ تَأْمُرُكَ اَنْ نَّتْرُكَ مَا يَعْبُدُ اٰبَاۤؤُنَآ اَوْ اَنْ نَّفْعَلَ فِيْٓ اَمْوَالِنَا مَا نَشٰۤؤُا ۗاِنَّكَ لَاَنْتَ الْحَلِيْمُ الرَّشِيْدُ

qālū yā syu‘aibu aṣalātuka ta'muruka an natruka mā ya‘budu ābā'unā au an naf‘ala fī amwālinā mā nasyā'(u), innaka la'antal-ḥalīmur-rasyīd(u).

Nad ütlesid: „Oo Shuaib! Kas sinu religioon käsib sul hüljata see, mida meie esivanemad kummardasid, või keelab meil oma vara hallata nii, nagu me tahame? Tõesti, sa oled tõeliselt väga lahke ja intelligentne inimene.“


88

قَالَ يٰقَوْمِ اَرَءَيْتُمْ اِنْ كُنْتُ عَلٰى بَيِّنَةٍ مِّنْ رَّبِّيْ وَرَزَقَنِيْ مِنْهُ رِزْقًا حَسَنًا وَّمَآ اُرِيْدُ اَنْ اُخَالِفَكُمْ اِلٰى مَآ اَنْهٰىكُمْ عَنْهُ ۗاِنْ اُرِيْدُ اِلَّا الْاِصْلَاحَ مَا اسْتَطَعْتُۗ وَمَا تَوْفِيْقِيْٓ اِلَّا بِاللّٰهِ ۗعَلَيْهِ تَوَكَّلْتُ وَاِلَيْهِ اُنِيْبُ

qāla yā qaumi ara'aitum in kuntu ‘alā bayyinatim mir rabbī wa razaqanī minhu rizqan ḥasanaw wa mā urīdu an ukhālifakum ila mā anhākum ‘anh(u), in urīdu illal-iṣlāḥa mastaṭa‘t(u), wa mā taufīqī illā billāh(i), ‘alaihi tawakkaltu wa ilaihi unīb(u).

Ta (Shuaib) ütles: „Oo, mu rahvas! Selgitage mulle, kas mul on oma Isandalt selged tõendid ja kas Ta on mulle head õnne andnud (kas on minul kohane Tema käske rikkuda)? Ma ei taha teid rikkuda sellega, mida ma olen teile keelanud. Ma tahan vaid (tekitada) paranemist seni, kuni ma veel suudan. Ja juhatus, mida ma järgin, on ainult Allahilt. Temale ma usaldan ja Tema juurde ma pöördun tagasi.“


89

وَيٰقَوْمِ لَا يَجْرِمَنَّكُمْ شِقَاقِيْٓ اَنْ يُّصِيْبَكُمْ مِّثْلُ مَآ اَصَابَ قَوْمَ نُوْحٍ اَوْ قَوْمَ هُوْدٍ اَوْ قَوْمَ صٰلِحٍ ۗوَمَا قَوْمُ لُوْطٍ مِّنْكُمْ بِبَعِيْدٍ

wa yā qaumi lā yajrimannakum syiqāqī ay yuṣībakum miṡlu mā aṣāba qauma nūḥin au qauma hūdin au qauma ṣāliḥ(in), wa mā qaumu lūṭim minkum biba‘īd(in).

Ja oo, mu rahvas! Ärge laske minu (ja teie) vahelisel konfliktil end patustada, et teid piinataks nagu see, mis tabas Noa rahvast, Hudi rahvast või Salehi rahvast, samal ajal kui Luti rahvas polnud teist kaugel.


90

وَاسْتَغْفِرُوْا رَبَّكُمْ ثُمَّ تُوْبُوْٓا اِلَيْهِ ۗاِنَّ رَبِّيْ رَحِيْمٌ وَّدُوْدٌ

wastagfirū rabbakum ṡumma tūbū ilaih(i), inna rabbī raḥīmuw wadūd(un).

Ja paluge oma Isandalt andestust ning seejärel parandage meelt Tema ees. Tõesti, mu Isand on Kõige Halastavam, Kõige Halastavam.”


91

قَالُوْا يٰشُعَيْبُ مَا نَفْقَهُ كَثِيْرًا مِّمَّا تَقُوْلُ وَاِنَّا لَنَرٰىكَ فِيْنَا ضَعِيْفًا ۗوَلَوْلَا رَهْطُكَ لَرَجَمْنٰكَ ۖوَمَآ اَنْتَ عَلَيْنَا بِعَزِيْزٍ

qālū yā syu‘aibu mā nafqahu kaṡīram mimmā taqūlu wa innā lanarāka fīnā ḍa‘īfā(n), wa lau lā rahṭuka larajamnāk(a), wa anta ‘alainā bi‘azīz(in).

Nad ütlesid: „Oo Shuaib! Me ei saa sinu jutust paljust aru, aga tegelikult näeme sind meie seas kõige nõrgemana. Kui poleks olnud sinu perekonda, oleksime sind kividega visanud, kuigi sa pole meie ringkonnas mõjukas inimene.“


92

قَالَ يٰقَوْمِ اَرَهْطِيْٓ اَعَزُّ عَلَيْكُمْ مِّنَ اللّٰهِ ۗوَاتَّخَذْتُمُوْهُ وَرَاۤءَكُمْ ظِهْرِيًّا ۗاِنَّ رَبِّيْ بِمَا تَعْمَلُوْنَ مُحِيْطٌ

qāla yā qaumi arahṭī a‘azzu ‘alaikum minallāh(i), wattakhażtumūhu warā'akum ẓihriyyā(n), inna rabbī bimā ta‘malūna muḥīṭ(un).

Ta (Shuaib) vastas: „Oo, mu rahvas! Kas teie arvates on minu perekond auväärsem kui Jumal, isegi kui Teda te enda selja taha panete? Teadke, et mu Isanda (teadmised) hõlmavad seda, mida te teete.“


93

وَيٰقَوْمِ اعْمَلُوْا عَلٰى مَكَانَتِكُمْ اِنِّيْ عَامِلٌ ۗسَوْفَ تَعْلَمُوْنَۙ مَنْ يَّأْتِيْهِ عَذَابٌ يُّخْزِيْهِ وَمَنْ هُوَ كَاذِبٌۗ وَارْتَقِبُوْٓا اِنِّيْ مَعَكُمْ رَقِيْبٌ

wa yā qaumi‘malū ‘alā makānatikum innī ‘āmil(un), saufa ta‘lamūn(a), may ya'tīhi ‘ażābuy yukhzīhi wa man huwa kāżib(un), wartaqibū innī ma‘akum raqīb(un).

Ja oo, mu rahvas! Tehke vastavalt oma võimetele, tõesti, mina teen ka. Hiljem te saate teada, kes kannatab alandavat karistust ja kes valetab. Ja oodake! Tõesti, mina olen teiega, see, kes ootab.


94

وَلَمَّا جَاۤءَ اَمْرُنَا نَجَّيْنَا شُعَيْبًا وَّالَّذِيْنَ اٰمَنُوْا مَعَهٗ بِرَحْمَةٍ مِّنَّاۚ وَاَخَذَتِ الَّذِيْنَ ظَلَمُوا الصَّيْحَةُ فَاَصْبَحُوْا فِيْ دِيَارِهِمْ جٰثِمِيْنَۙ

wa lammā jā'a amrunā najjainā syu‘aibaw wal-lażīna amanū ma‘ahū biraḥmatim minnā, wa akhażatil-lażīna ẓalamuṣ-ṣaiḥatu fa aṣbaḥū fī diyārihim jāṡimīn(a).

Ja kui Meie otsus tuli, päästsime Me Shuaibi ja need, kes koos temaga uskusid, oma halastusega. Samal ajal kui ülekohtused inimesed hävitatakse äikese mürinal ja nad surevad oma majades lamades,


95

كَاَنْ لَّمْ يَغْنَوْا فِيْهَا ۗ اَلَا بُعْدًا لِّمَدْيَنَ كَمَا بَعِدَتْ ثَمُوْدُ ࣖ

ka allam yagnau fīhā, alā bu‘dal limadyana kamā ba‘idat ṡamūd(u).

nagu poleks nad selles paigas kunagi elanudki. Pidage meeles, et Madjani rahvas hukkub, nagu ka Samudi rahvas hukkub.


96

وَلَقَدْ اَرْسَلْنَا مُوْسٰى بِاٰيٰتِنَا وَسُلْطٰنٍ مُّبِيْنٍۙ

wa laqad arsalnā mūsā bi'āyātinā wa sulṭānim mubīn(in).

Ja tõepoolest, Me saatsime Moosese oma märkide (väe) ja selgete tõenditega,


97

اِلٰى فِرْعَوْنَ وَمَلَا۟ىِٕهٖ فَاتَّبَعُوْٓا اَمْرَ فِرْعَوْنَ ۚوَمَآ اَمْرُ فِرْعَوْنَ بِرَشِيْدٍ

ilā fir‘auna wa mala'ihī fattaba‘ū amra fir‘aun(a), wa mā amru fir‘auna birasyīd(in).

Vaaraole ja tema rahva juhtidele, aga nad järgisid Fir'auni käske, kuigi vaarao käsud ei olnud õiged (käsud).


98

يَقْدُمُ قَوْمَهٗ يَوْمَ الْقِيٰمَةِ فَاَوْرَدَهُمُ النَّارَ ۗوَبِئْسَ الْوِرْدُ الْمَوْرُوْدُ

yaqdumu qaumahū yaumal-qiyāmati fa auradahumun-nār(a), wa bi'sal-wirdul-maurūd(u).

Ta (vaarao) kõndis oma rahva ees Ülestõusmispäeval ja viis nad seejärel põrgusse. Põrgu on kõige hullem koht, kuhu minna.


99

وَاُتْبِعُوْا فِيْ هٰذِهٖ لَعْنَةً وَّيَوْمَ الْقِيٰمَةِۗ بِئْسَ الرِّفْدُ الْمَرْفُوْدُ

wa utbi‘ū fī hāżihī la‘nataw wa yaumal-qiyāmah(ti), bi'sar-rifdul-marfūd(u).

Ja neile järgnevad needused siin (maailmas) ja (sarnaselt) Ülestõusmispäeval. (Anathema) on halvim antud and.


100

ذٰلِكَ مِنْ اَنْۢبَاۤءِ الْقُرٰى نَقُصُّهٗ عَلَيْكَ مِنْهَا قَاۤىِٕمٌ وَّحَصِيْدٌ

Żālika min ambā'il-qurā naquṣṣuhū ‘alaika minhā qā'imuw wa ḥaṣīd(un).

Need on mõned uudised linnadest (mis on hävitatud), millest Me sulle (oo Muhammad) oleme rääkinud. Nendest on endiselt jälgi alles ja on ka (teisi), mis on hävitatud.


101

وَمَا ظَلَمْنٰهُمْ وَلٰكِنْ ظَلَمُوْٓا اَنْفُسَهُمْ فَمَآ اَغْنَتْ عَنْهُمْ اٰلِهَتُهُمُ الَّتِيْ يَدْعُوْنَ مِنْ دُوْنِ اللّٰهِ مِنْ شَيْءٍ لَّمَّا جَاۤءَ اَمْرُ رَبِّكَۗ وَمَا زَادُوْهُمْ غَيْرَ تَتْبِيْبٍ

wa mā ẓalamnāhum wa lākin ẓalamū anfusahum famā agnat ‘anhum ālihatuhumul-latī yad‘ūna min dūnillāhi min syai'il lammā jā'a amru rabbik(a), wa mā zādūhum gaira tatbīb(in).

Ja Me ei teinud neile ülekohut, vaid nad ise tegid ülekohut iseendale. Seega polnud neil mingit kasu sellest, mida nad Jumala kõrval kummardasid, kui teie Isanda karistus tuli. See ainult suurendas nende hävingut.


102

وَكَذٰلِكَ اَخْذُ رَبِّكَ اِذَآ اَخَذَ الْقُرٰى وَهِيَ ظَالِمَةٌ ۗاِنَّ اَخْذَهٗٓ اَلِيْمٌ شَدِيْدٌ

wa każālika akhżu rabbika iżā akhażal-qurā wa hiya ẓālimah(tun), inna akhżahū alīmun syadīd(un).

Ja see on teie Isanda karistus, kui Ta piinab (elanikke) riikides, mis teevad ebaõiglust. Tõesti, Tema karistus on väga valus, väga raske.


103

اِنَّ فِيْ ذٰلِكَ لَاٰيَةً لِّمَنْ خَافَ عَذَابَ الْاٰخِرَةِ ۗذٰلِكَ يَوْمٌ مَّجْمُوْعٌۙ لَّهُ النَّاسُ وَذٰلِكَ يَوْمٌ مَّشْهُوْدٌ

inna fī żālika la'āyatal liman khāfa ‘ażābal-ākhirah(ti), żālika yaumum majmū‘(un), lahun-nāsu wa żālika yaumum masyhūd(un).

Tõepoolest, selles peab olema õppetund neile, kes kardavad hauataguse elu karistust. See on päev, mil kõik inimesed kogutakse (et nendega arvestada) ja see on päev, mille tunnistajateks on (kõik olendid).


104

وَمَا نُؤَخِّرُهٗٓ اِلَّا لِاَجَلٍ مَّعْدُوْدٍۗ

wa mā nu'akhkhiruhū illā li'ajalim ma‘dūd(in).

Ja Me ei viivita, välja arvatud ettemääratud ajani.


105

يَوْمَ يَأْتِ لَا تَكَلَّمُ نَفْسٌ اِلَّا بِاِذْنِهٖۚ فَمِنْهُمْ شَقِيٌّ وَّسَعِيْدٌ

yauma ya'ti lā takallamu nafsun illā bi'iżnih(ī), fa minhum syaqiyyuw wa sa‘īd(un).

Kui see päev saabub, ei räägi keegi ilma Tema loata; seega on mõned neist õnnetud ja mõned õnnelikud.


106

فَاَمَّا الَّذِيْنَ شَقُوْا فَفِى النَّارِ لَهُمْ فِيْهَا زَفِيْرٌ وَّشَهِيْقٌۙ

fa ammal-lażīna syaqū fa fin-nāri lahum fīhā zafīruw wa syahīq(un).

Mis puutub õnnetutesse, siis (nende koht on) põrgus, seal nad hingavad ja hingavad oigates,


107

خٰلِدِيْنَ فِيْهَا مَا دَامَتِ السَّمٰوٰتُ وَالْاَرْضُ اِلَّا مَا شَاۤءَ رَبُّكَۗ اِنَّ رَبَّكَ فَعَّالٌ لِّمَا يُرِيْدُ

khālidīna fīhā mā dāmatis-samāwātu wal-arḍu illā mā syā'a rabbuk(a), inna rabbaka fa‘‘ālul limā yurīd(u).

Nad jäävad sinna nii kauaks, kui on taevas ja maa, välja arvatud juhul, kui teie Isand soovib. Tõesti, teie Isand on Tema tahte täidesaatja.


108

۞ وَاَمَّا الَّذِيْنَ سُعِدُوْا فَفِى الْجَنَّةِ خٰلِدِيْنَ فِيْهَا مَا دَامَتِ السَّمٰوٰتُ وَالْاَرْضُ اِلَّا مَا شَاۤءَ رَبُّكَۗ عَطَاۤءً غَيْرَ مَجْذُوْذٍ

wa ammal-lażīna su‘idū fa fil-jannati khālidīna fīhā mā dāmatis-samāwātu wal-arḍu illā mā syā'a rabbuk(a), ‘aṭā'an gaira majżūż(in).

Ja mis puutub neisse, kes on õnnelikud, siis (nende koht) on taevas; nad jäävad sinna nii kauaks, kui on olemas taevas ja maa, välja arvatud juhul, kui teie Issand (teisiti) tahab; see on lõpmatu kingitus.


109

فَلَا تَكُ فِيْ مِرْيَةٍ مِّمَّا يَعْبُدُ هٰٓؤُلَاۤءِ ۗمَا يَعْبُدُوْنَ اِلَّا كَمَا يَعْبُدُ اٰبَاۤؤُهُمْ مِّنْ قَبْلُ ۗوَاِنَّا لَمُوَفُّوْهُمْ نَصِيْبَهُمْ غَيْرَ مَنْقُوْصٍ ࣖ

falā taku fī miryatim mimmā ya‘budu hā'ulā'(i), mā ya‘budūna illā kamā ya‘budu ābā'uhum min qabl(u), wa innā lamuwaffūhum naṣībahum gaira manqūṣ(in).

Seega ära sina (Muhammed) kahtle selles, mida nad kummardavad. Nad kummardavad nii, nagu kummardasid nende esivanemad. Me viime kindlasti oma kättemaksu (nende vastu) lõpule, seda vähimalgi määral vähendamata.


110

وَلَقَدْ اٰتَيْنَا مُوْسَى الْكِتٰبَ فَاخْتُلِفَ فِيْهِ ۗوَلَوْلَا كَلِمَةٌ سَبَقَتْ مِنْ رَّبِّكَ لَقُضِيَ بَيْنَهُمْ ۗوَاِنَّهُمْ لَفِيْ شَكٍّ مِّنْهُ مُرِيْبٍ

wa laqad ātainā mūsal-kitāba fakhtulifa fīh(i), wa lau lā kalimatun sabaqat mir rabbika laquḍiya bainahum, wa innahum lafī syakkim minhu murīb(in).

Ja tõepoolest, Me andsime Raamatu (Toora) Moosesele, seejärel vaidles ta selle üle. Ja kui teie Isandalt poleks eelnevat korraldust olnud, oleks karistus nende vahel täide viidud. Tõesti, nad (Mekka uskmatud) kahtlevad selles (Koraanis).


111

وَاِنَّ كُلًّا لَّمَّا لَيُوَفِّيَنَّهُمْ رَبُّكَ اَعْمَالَهُمْ ۗاِنَّهٗ بِمَا يَعْمَلُوْنَ خَبِيْرٌ

wa inna kullan lammā layuwaffiyannahum rabbuka a‘mālahum, innahū bimā ya‘malūna khabīr(un).

Ja tõepoolest, teie Isand tasub igaühele (neile, kes vaidluse all on) täiel määral nende tegude eest. Tõesti, Ta on väga hoolikas selle suhtes, mida nad teevad.


112

فَاسْتَقِمْ كَمَآ اُمِرْتَ وَمَنْ تَابَ مَعَكَ وَلَا تَطْغَوْاۗ اِنَّهٗ بِمَا تَعْمَلُوْنَ بَصِيْرٌ

fastaqim kamā umirta wa man tāba ma‘aka wa lā taṭgau, innahū bimā ta‘malūna baṣīr(un).

Seega püsi sina (Muhammed) (õigel teel), nagu sulle ja (ka) neile, kes koos sinuga meelt parandavad, on kästud, ja ära ületa piire. Tõesti, Tema näeb kõike, mida sa teed.


113

وَلَا تَرْكَنُوْٓا اِلَى الَّذِيْنَ ظَلَمُوْا فَتَمَسَّكُمُ النَّارُۙ وَمَا لَكُمْ مِّنْ دُوْنِ اللّٰهِ مِنْ اَوْلِيَاۤءَ ثُمَّ لَا تُنْصَرُوْنَ

wa lā tarkanū ilal-lażīna ẓalamū fa tamassakumun-nār(u), wa mā lakum min dūnillāhi min auliyā'a ṡumma lā tunṣarūn(a).

Ja ärge kalduge ebaõiglaste inimeste poole, kes panevad teid põrgutulega kokku puutuma, kuigi teil pole muud abilist kui Allah, nii et teid ei aidataks.


114

وَاَقِمِ الصَّلٰوةَ طَرَفَيِ النَّهَارِ وَزُلَفًا مِّنَ الَّيْلِ ۗاِنَّ الْحَسَنٰتِ يُذْهِبْنَ السَّيِّاٰتِۗ ذٰلِكَ ذِكْرٰى لِلذّٰكِرِيْنَ

wa aqimiṣ-ṣalāta ṭarafayin-nahāri wa zulafam minal-lail(i), innal-ḥasanāti yużhibnas-sayyi'āt(i), żālika żikrā liż-żākirīn(a).

Ja palvetage nii päeva lõpus (hommikul kui õhtul) kui ka öö alguses. Head teod kustutavad vead. See on hoiatus neile, kes (Allahi) alati meeles peavad.


115

وَاصْبِرْ فَاِنَّ اللّٰهَ لَا يُضِيْعُ اَجْرَ الْمُحْسِنِيْنَ

waṣbir fa innallāha lā yaḍī‘u ajral-muḥsinīn(a).

Ja olge kannatlikud, sest tõesti, Allah ei raiska nende tasu, kes head teevad.


116

فَلَوْلَا كَانَ مِنَ الْقُرُوْنِ مِنْ قَبْلِكُمْ اُولُوْا بَقِيَّةٍ يَّنْهَوْنَ عَنِ الْفَسَادِ فِى الْاَرْضِ اِلَّا قَلِيْلًا مِّمَّنْ اَنْجَيْنَا مِنْهُمْ ۚوَاتَّبَعَ الَّذِيْنَ ظَلَمُوْا مَآ اُتْرِفُوْا فِيْهِ وَكَانُوْا مُجْرِمِيْنَ

fa lau lā kāna minal-qurūni min qablikum ulū baqiyyatiy yanhauna ‘anil-fasādi fil-arḍi illā qalīlam mimman anjainā minhum, wattaba‘al-lażīna ẓalamū mā utrifū fīhi wa kānū mujrimīn(a).

Miks polnud enne teid rahvaste seas kedagi, kellel oleks olnud voorus keelata maa peal kurjust, välja arvatud väike arv neist, keda Me päästsime? Ja ülekohtused inimesed hoolivad ainult naudingutest ja luksusest. Ja nad on patused.


117

وَمَا كَانَ رَبُّكَ لِيُهْلِكَ الْقُرٰى بِظُلْمٍ وَّاَهْلُهَا مُصْلِحُوْنَ

wa mā kāna rabbuka liyuhlikal-qurā biẓulmiw wa ahluhā muṣliḥūn(a).

Ja teie Isand ei hävita riike ebaõiglaselt, kui nende elanikud on head tegevad inimesed.


118

وَلَوْ شَاۤءَ رَبُّكَ لَجَعَلَ النَّاسَ اُمَّةً وَّاحِدَةً وَّلَا يَزَالُوْنَ مُخْتَلِفِيْنَۙ

wa lau syā'a rabbuka laja‘alan-nāsa ummataw wāḥidataw wa lā yazālūna mukhtalifīn(a).

Ja kui teie Isand oleks tahtnud, oleks Ta teinud inimkonnast ühe rahva, aga nad on alati eriarvamusel,


119

اِلَّا مَنْ رَّحِمَ رَبُّكَ ۗوَلِذٰلِكَ خَلَقَهُمْ ۗوَتَمَّتْ كَلِمَةُ رَبِّكَ لَاَمْلَـَٔنَّ جَهَنَّمَ مِنَ الْجِنَّةِ وَالنَّاسِ اَجْمَعِيْنَ

illā mar raḥima rabbuk(a), wa liżālika khalaqahum, wa tammat kalimatu rabbika la'amla'anna jahannama minal-jinnati wan-nāsi ajma‘īn(a).

välja arvatud need, kellele teie Issand on halastanud. Ja selleks Allah nad lõigi. Teie Issanda otsus on jäänud kehtima: „Ma täidan põrgu kõigi džinnide ja inimestega (kes on sõnakuulmatud).“


120

وَكُلًّا نَّقُصُّ عَلَيْكَ مِنْ اَنْۢبَاۤءِ الرُّسُلِ مَا نُثَبِّتُ بِهٖ فُؤَادَكَ وَجَاۤءَكَ فِيْ هٰذِهِ الْحَقُّ وَمَوْعِظَةٌ وَّذِكْرٰى لِلْمُؤْمِنِيْنَ

wa kullan naquṣṣu ‘alaika min ambā'ir-rusuli mā nuṡabbitu bihī fu'ādaka wa jā'aka fī hāżihil-ḥaqqu wa mau‘iẓatuw wa żikrā lil-mu'minīn(a).

Ja kõik apostlite lood jutustame teile (Muhammedile), et nende lugudega tugevdaksime teie südameid; ja selles on teile antud (kogu) tõde, nõu ja hoiatus neile, kes usuvad.


121

وَقُلْ لِّلَّذِيْنَ لَا يُؤْمِنُوْنَ اعْمَلُوْا عَلٰى مَكَانَتِكُمْۗ اِنَّا عٰمِلُوْنَۙ

wa qul lil-lażīna lā yu'minūna‘malū ‘alā makānatikum, innā ‘āmilūn(a).

Ja ütle (Muhammedile) neile, kes ei usu: „Tehke vastavalt oma seisukohale; meie teeme ka,“


122

وَانْتَظِرُوْاۚ اِنَّا مُنْتَظِرُوْنَ

wantaẓirū innā muntaẓirūn(a).

ja oodake, tõepoolest, meiegi oleme nende seas, kes ootavad."


123

وَلِلّٰهِ غَيْبُ السَّمٰوٰتِ وَالْاَرْضِ وَاِلَيْهِ يُرْجَعُ الْاَمْرُ كُلُّهٗ فَاعْبُدْهُ وَتَوَكَّلْ عَلَيْهِۗ وَمَا رَبُّكَ بِغَافِلٍ عَمَّا تَعْمَلُوْنَ ࣖ

wa lillāhi gaibus-samāwāti wal-arḍi wa ilaihi yurja‘ul-amru kulluhū fa‘budhu wa tawakkal ‘alaih(i), wa mā rabbuka bigāfilin ‘ammā ta‘malūn(a).

Ja Jumalale kuuluvad taevaste ja maa saladused ning Temale tagastatakse kõik asjad. Seega teenige Teda ja usaldage Temasse! Ja teie Isand ei ole teadmatu sellest, mida te teete.